Soe kevadõhtu ümbritses linna pehme kuldse valgusega.

Kris seisis nende uue maamaja rõdul ja vaatas naeratades, kuidas Adam grilliga toimetas. Aias püüdis nende nelja-aastane Lucy isa aidata — tõstis taldrikuid ja ulatas tähtsa näoga grillitange, samal ajal kui kuueaastane Mark ajas palli mööda ideaalselt pügatud muru taga.

— Kris, tule alla! — hüüdis Adam. — Paari minuti pärast on kõik valmis!

Ta naeris, sättis kleiti ja suundus allkorrusele.

Elu tundus täiuslik — kodu, lapsed, armastus. Adam oli just avanud oma ehitusmaterjalide tootmise ja äri õitses. Kris aitas teda paberitega, jättes pooleli oma õpingud õigusteaduses, kuid unistas endiselt, et kunagi need lõpetab.

— Ilma sinuta poleks ma hakkama saanud, — ütles Adam, suudeldes teda põsele.

— Ma tean, — naeratas naine. — Me oleme ju meeskond.

Aastad möödusid. Väikesest ärist kasvas suur ettevõte, kuid eduga kaasnes ka külm eemalolek.

Adam viibis tööl järjest kauem, helistas harvemini ja oli vähem kodus.

— Isa, kas sa tuled mu sünnipäevale? — küsis Mark.

— Muidugi, poeg, — vastas ta, isegi pilku telefonilt tõstmata.

Kris vaid ohkas. Ta ei uskunud enam tema «muidugi».

Püüd tõsiseks vestluseks lõppes harjumuspärase «hiljemaga»:

— Ma teen seda kõike meie pärast, Kris, — viskas mees, nööpides jakki kinni.

— Millise pere pärast? — sosistas naine. — Selle, mida sa enam ei märka?

Peagi ilmus ettevõttesse noor assistent — Victoria.

Hiljem — uus parfüüm, uus kell, uus toon hääles.

Ja siis ühel õhtul astus Adam tuppa jäise näoilmega:

— Ma andsin sisse lahutusavalduse.

— Miks?…

— Sest ma kohtasin naist, kes mind tõeliselt mõistab.

— Victoria? — hingas naine välja.

Ta noogutas.

— Te peate nädala lõpuks välja kolima. Maja, kontod, äri — kõik on minu nimel.

Krisi maailm varises kokku. Ta pakkis lapsed, üüris väikese korteri ja asus tööle ettekandjana. Öösiti õppis ta — astus õhtustele õigusteaduse kursustele.

Möödus kümme aastat.

Krisist oli saanud lugupeetud jurist. Tema lapsed olid suureks kasvanud: Mark unistas IT-ettevõtte avamisest, Lucy hiilgas koolis.

Ja siis ühel päeval tõi vana sõbranna uudise:

Adam oli pankroti äärel. Victoria oli kõik ära raisanud — luksus, autod, kontod.

Ja veidi hiljem sai Kris teada, et endine abikaasa varjas sissetulekuid, et elatisraha vähendada.

Ta kogus tõendid ja kaebas mehe kohtusse.

Kohtuistungid kestsid pikki kuid, kuid lõpuks tunnistas kohus: Krisil oli õigus osale varast — nii ettevõtte kaasasutaja kui ka tema laste emana.

— Kas sa oled nüüd rahul? — kägistas Adam kohtusaali väljapääsu juures. — Ma olen hävitatud.

Naine vaatas talle otse silma:

— Kas sa mõtlesid meie peale sel päeval, kui sa meid ukse taha tõstsid? See ei ole kättemaks, Adam. See on õiglus.

Elu õitses uuesti.

Kris ostis avara maja, Lucy astus mainekasse ülikooli, Mark avas oma äri.

Ja ühel õhtul ilmus uksele Adam — vananenud, väsinud.

— Kris, ma sain aru, kui väga ma eksisin. Tahan kõik tagasi saada.

— Midagi ei saa tagasi saada, — vastas naine vaikselt. — Lapsed kasvasid ilma sinuta. See oli sinu valik.

Ta sulges ukse tema järel — ilma viha, ilma pisarateta. Ainult kerge, väsinud naeratus.

Hilja öösel, kontorist väljudes, tõstis Kris pilgu taeva poole.

Kümme aastat tagasi kaotas ta kõik.

Ja täna oli tal palju rohkem kui raha ja kodu.

Tal oli vabadus.