Mu abikaasa Marko ja mina sõitsime maanteel rahulikult, ümbritsetuna sügisesest metsast. See oli sirge, kiire tee, kus liiklust peaaegu kunagi polnud. Kuid sel päeval oli midagi teisiti. Meie ees seisid autod täielikult paigal, moodustades pika järjekorra. Õhk tundus liikumatu, justkui oleks aeg ise peatanud oma kulgemise.

— Ju see on mingi õnnetus — ütles Marko, pidurdades.

Noogutasin, kuid jäin peagi sõnatuks, nähes, mis tegelikult toimub.

Metsast, otse asfaldile, hakkasid ilmuma karud. Kümned neist. Mõned suured, imposantsed; teised väikesed pojad, kes trottisid oma emade lähedal. Nad ei möiranud, nad ei rünnanud, nad ei paistnud agressiivsed. Pigem liikusid nad vaikse rahutusega, justkui ajaks neid midagi nähtamatut taga. Nad kõndisid rahulikult autode vahel, reageerimata signaalidele ega juhtide karjetele. See oli ebareaalne stseen: lõputu karude kolonn ületas maanteed, justkui lahkuksid nad oma kodust igaveseks.

— Nad käituvad imelikult — sosistasin. — Tundub, et nad põgenevad millegi eest.

Ja mul oli õigus. Kui tõde lõpuks ilmnes, olime kõik kohkunud.

Selgus, et karud põgenesid ohu eest. Päevad hiljem selgitas teleuudis, et jõe lähedal, sügaval metsas, oli ehitatud prügitöötlemistehas. Keemilised jäägid ja hais levisid kogu piirkonnas, saastades õhku ja vett. Loomad, kes ei suutnud müra ja lõhna taluda, lahkusid oma urgudest ja liikusid maanteele, otsides puhast õhku.

Nad ei lähenenud inimestele uudishimust. Nad olid välja aetud.

Nad jäid ellu, jah, aga nad kaotasid oma kodu.

Avalik pahameel sundis tehase tegevust peatama. Ala puhastati ja karud naasid aeglaselt metsa. See sündmus sai valusaks õppetunniks: inimestel ei ole õigust oma kasu nimel loodust hävitada.

Kui loomad teele tulevad, ei ole see alati juhus.

Mõnikord on see appihüüd.