Eakas naine näis väsinud, kuid tal oli lahke naeratus. Passikontrollis seletas ta rahuliku häälega, et lendab, et veeta talv oma lastelaste juures. Ta polnud neid ammu näinud ja igatses neid. Pärast dokumentide kontrollimist tiris ta oma vana halli kohvri kontrollilindi juurde.

Turvatöötaja, laitmatu vormiga noormees, jälgis skanneri ekraani erilise huvita, kuni miski tema pilku püüdis. Ühe kohvri sees ilmus ebatavaline kuju.

— Oot-oot… — pomises ta, kortsutades kulmu. — Mis see on?

Ta tõstis pilgu lillelise rätikuga eaka naise poole, kes oli kahtlase pagasi omanik.

— Proua, mis teil kohvris on?

— Ei midagi tähtsat — vastas naine vaikselt. — Lihtsalt mõned kingitused lastelastele.

— Proua — ütles ametnik kindlal toonil — see ei paista tõsi olevat. Mis seal sees on?

Naine langetas pilgu. Ta käed hakkasid värisema.

— See pole midagi… Ma juba ütlesin teile.

— Siis pean ma pagasi avama — teatas ametnik.

— Te ei tohi seda teha! Ma ei anna teile koodi! — karjatas naine.

Aga oli juba hilja. Tangidega lõhkus ametnik luku. Kohver avanes ja kõik ümberkaudsed tardusid.

Sees oli kolm elusat kana. Ühel pool oli peotäis teri ja vana tekk, millega naine neid ilmselt reisi ajal kattis. Üks kaagutas vaikselt; teine ​​püüdis kohvrist välja ronida.

— Kas need on… elusad kanad? — ütles ametnik üllatunult.

— Jah — vastas eakas naine rahulikult. — Ma ütlesin teile, et need on kingitused minu lastelastele.

— Proua, te teate, et on keelatud transportida loomi ilma dokumentideta.

Naine ohkas kurvalt.

— Ma tahtsin lihtsalt, et mu lastelapsed saaksid värsket suppi süüa. Seal on kõik kallis ja need kanad kasvatasin ma ise. Nad on head, kodused.

Ametnik jäi vait. Ta vaatas oma kolleegi poole, kes ainult kehitades õlgu. Pärast lühikest konsultatsiooni otsustas ülemus anda linnud veterinaarteenistusele ja koostada reisija kohta aruande.

Sel ajal, kui kanu ettevaatlikult välja võeti, nuttis eakas naine.

— Andestage mulle… Ma ei tahtnud midagi halba teha.

— Me mõistame, proua — vastas ametnik pehme häälega — aga reeglid on reeglid.

Kanad saadeti karantiini ja hiljem nõustus üks kohalik talu neid enda juurde võtma. Naisel lubati reisi jätkata, kuigi ilma oma “kingituseta”.

Enne lennukile minekut pöördus ta ametniku poole ja ütles talle vaikselt:

— Öelge neile, et nad mind ei unustaks… need kanad on minu omad.

Noormees naeratas esimest korda terve päeva jooksul.

— Ma luban teile, proua — vastas ta. — Nad on heades kätes.