Külm tuul idast ajas üle prügimäe plastikutükke ja kokkurullitud ajalehti, justkui kellegi teise elude jäänuseid. Prügimägede kohal rippus kibe udu – segu suitsust, tolmust ja unustusest.

Siin, linna serval, kus asfalt läks üle saviks, elas Eliis Moreno.

Kunagi oli ta doktor Eliis Moreno, hiilgav kirurg, auhindade laureaat, naine särava karjääri ja jõeäärse vaatega korteriga.

Nüüd oli tema kodu vana silla all olev betoontoru, mis oli kaetud ajalehtede ja kaltsudega.

Skalpelli asendas roostes nuga, kittel – kulunud jope.

Ta ei kurtnud. Lihtsalt elas, päevast päeva, justkui makstes pattu eest, mida ta ei mäletanud.

Sel ööl sadas uduvihma. Eliis oli tagasi teel oma “saagiga” – kahe konservikarbiku ja katkiste kodaratega vihmavarjuga.

Isetehtud laterna nõrk valgus tabas liikumist prügimäel. Alguses arvas ta, et see on kass. Kuid siis kuulis ta ohet.

Prügihunniku all lamas naine – noor, rebenenud mantlis, läbimärg. Nägu – kriidivalge, huuled – sinised.

Eliis kukkus tema kõrvale põlvili. Instinktid ärkasid ellu – ei kulunud minutitki, kui ta oli taas arst.

Pulss oli nõrk. Nahk külm. Krampiv hingamine.

Kõik oli selge: sisemine verejooks. Surm oli tunni küsimus.

“Issandam,” sosistas ta ja surus värina peopesadesse.

Põgeneda? Helistada? Aga kellele? Keegi ei usu kodutut naist, kellel on must nägu ja võõrad silmad.

Ja ta lihtsalt hakkas tegutsema.

Võttis oma jope ära, kattis kannatanu.

Kontrollis kõhtu – kõva, pingul.

“Põrna rebend…” pomises ta. “Või maksa.”

Kilomeetri kaugusel oli vana garaaž – tema varjupaik halva ilmaga.

Ta tõstis naise üles, kerge nagu lapse, ja komistades vedas teda mööda pori.

Garaaž oli tühi. Eliis lülitas laterna sisse, laotas kaltsud laiali, võttis peidupaigast välja metallkarbi.

Seal oli kõik, mis oli jäänud tema varasemast elust: skalpell, klambrid, nõelad, vana piiritusepudel.

Käed ei värisenud. Ainult süda peksles nii, nagu tahaks rinnast välja rebeneda.

Lõige – täpne, kindel. Veri hakkas voolama, paks, tume.

Eliis õmbles, sidus, hingas koos selle naisega, justkui päästaks osa endast.

Kahe tunni pärast oli kõik läbi.

Patsient hingas. Elas.

Koidikul avas ta silmad.

“Kus ma olen?” suutis ta vaevu välja öelda.

“Garaažis,” vastas Eliis, istudes seina äärde.

“Te olete… arst?”

“Kunagi olin.”

Naise nimi oli Luisa Hoffmann. Mõjuka ärimehe tütar. Ta oli sattunud õnnetusse – auto oli teelt välja sõitnud, ja Luisa oli imekombel sellesse prügimäkke jõudnud.

Järgmisel päeval tuli talle järele ihukaitsja. Luisa nuttis, paludes Eliisi kaasa võtta, kuid Eliis raputas pead:

“Minu koht on siin.”

Luisa jättis ümbriku ja sedeli: „Te päästsite mu elu. Kui kunagi otsustate tagasi tulla – leidke mind.“

Eliis põletas kirja. Raha peitis ära. Ja läks edasi.

Möödusid aastad.

Linn muutus, aga taevas prügimäe kohal jäi samaks.

Eliis elas nüüd raudteesilla all, ravis kodutuid, sidus haavu, võttis kuule välja. Inimesed kutsusid teda lihtsalt – Doktor.

Ühel päeval astus tema juurde kalli mantliga mees.

“Doktor Moreno?” küsis ta.

Eliis tardus.

“Seda nime pole olemas.”

“Ma olen Sebastian Hoffmann. Luisa vend. Te päästsite tema elu viis aastat tagasi.”

Eliis pöördus eemale.

“Kas ta on elus?”

“Ei,” ütles ta vaikselt. “Ta suri eile. Vähk. Ja… ta otsis teid kogu selle aja.”

Ta ulatas notari pitseriga suletud ümbriku.

“Ta jättis teile päranduse. Ja… midagi veel.”

Eliis ei puutunud ümbrikut.

“Ma ei võta raha.”

“See ei ole ainult raha,” ütles ta. “See on tõde.”

Ta tegi pausi.

“Kas te teadsite, et Luisa oli tol ööl rase?”

Maailm justkui seiskus.

“Ei…”

“Ta sünnitas kaks päeva pärast seda, kui te ta päästsite. Poisi. Kaal – alla kilo. Aga ta jäi ellu. Tänu teile.”

Eliis haaras peast kinni. Süda tagus, õhk tuli välja katkendlikult.

“Kus ta on?”

“Meie juures. Ta on viieaastane. Tema nimi on Mattias.” — Sebastian võttis välja foto. — “Ta on teie moodi.”

Ta vaatas pilti. Hallide silmade ja sassis juustega poiss naeris, hoides käes mängudraakonit.

Eliis nuttis esimest korda viie aasta jooksul.

Sebastian jätkas:

“Luisa tegi enne surma DNA-testi. See näitas, et te olete tema bioloogiline ema.”

Eliis kahvatas.

“See on võimatu…”

“Teid leiti prügimäelt pärast kolme kadumispäeva,” ütles ta pehmelt. “Tookord käisid kuulujutud… et teid rööviti. Et viidi läbi eksperimente. Ta uuris kõik välja. Teid viljastati kunstlikult.”

Mälestused tungisid sisse nagu torm: külm valgus, süstid, maskid, valu.

Ta meenutas.

“Luisa tundis teid ära, kui ärkas,” jätkas Sebastian. “Ta teadis, kes te olete. Ja kui ta sai aru, et on rase, otsustas ta lapse alles jätta. Teie lapse.”

Eliis ei suutnud seista. Põlved vajusid alla. Kõik, mida ta pidas karistuseks, osutus saatuseks.

Nädala pärast ta otsustas. Tuli Hoffmannide majja – suur, valgete sammaste ja aiaga.

Ukse avas lapsehoidja. Ja siis ilmus ta – Mattias.

“Kas sa oled ema?” küsis ta tasa.

Eliis noogutas, suutmata sõnagi öelda.

“Sul on käed kriimustatud,” ütles ta. “Kas sa sõdisid?”

“Natuke,” naeratas ta. “Elu eest.”

“Kas sa jääd?”

“Kui sa lubad.”

“Tahan,” ütles ta ja kallistas teda.

Sel hetkel mõistis Eliis: ta ei ole enam heidik.

Ta on ema.

Möödus aasta. Eliis taastas oma meditsiinilitsentsi. Töötas lastekliinikus, opereeris kaasasündinud väärarengutega lapsi.

Igal hommikul saatis poeg teda ukseni ja ütles:

“Emme, sa oled superkangelane.”

Ja esimest korda pika aja jooksul ta uskus seda.