Noor vedurijuht Risto (Richard) oli harjunud ootamatustega raudteel. Taiga andis harva armu ilma üllatusteta – lumi, tuisk, loomad rööbastel. Kuid seda, mis juhtus sel jaanuaripäeval, mäletas ta terve elu.

Otse rööbastel seisis hundikari. Kümmekond looma, tugevad, tiheda karvaga ja merevaigukarva silmadega. Tavaliselt jooksevad loomad läheneva rongi mürina eest laiali, kuid need ei liikunud paigast. Nad seisid tiheda seinana ja vaatasid otse kabiini – rahulikult, peaaegu teadlikult, justkui kaitstes midagi olulist.

Risto andis võimsa signaali. Vile kaja kandus üle taiga, põrkudes vastu kuuski. Hundid ei võpatanud. Siis tõmbas ta hädapiduri kangi. Rattad kriiskasid rööbastel, metall ägises ja süda peksles, justkui püüaks ka see peatada seda mitmetonnist rongi.

Rong seiskus huntidest vaid mõne meetri kaugusel. Lumi vajus maha, õhk värises pingest. Risto hoidis hinge kinni – ja siis hakkas kari laiali minema. Aeglaselt, justkui avades eesriide.

Rööbastel lamas inimene. Vanamees, rebenenud riietes, käed ahelatega seotud. Tema nägu oli verine ja lumine. Risto tundis ta koheselt ära – see oli Peeter, kohalik metsaülem, keda ta tundis lapsepõlvest.

Ta tormas alla, lõhkus lukud, vabastas vanamehe ja kuulis midagi, mis pani tal judinad üle selja jooksma. Jahipütid – need samad, kelle vastu metsaülem oli aastaid võidelnud – olid ta kinni püüdnud ja tunnistajast vabanemiseks aheldasid ta rööbastele, jättes ta hukule.

— Arvasin, et kõik… lõpp, — lausus vanamees kähedalt. — Ja siis kuulsin ulgumist…

Selgus, et hundid, keda ta oli aastaid inimeste eest kaitsnud, tulid talle appi. Nad ümbritsesid ta rõngana, muutes ta kaugelt märgatavaks, ja ei lasknud rongil mööda kihutada.

Sellest ajast saadik aeglustab Risto iga kord, kui ta sellest lõigust mööda sõidab. Läbi jäise auru ja lumeloori tundub talle mõnikord, et puude vahel vilksatavad hallid siluetid – taiga vaiksed valvurid, meenutades talle, et tõeline tänulikkus elab isegi metsikus looduses.