See oli üks neist hallidest pärastlõunatest, mil taevas näis kohe kokku varisevat. Kaire Bennett, Tallinna äärelinnas asuva suure Hargla mõisa teenija, pühkis marmorist treppe, kui märkas sepistatud rauast värava juures väikest kuju.

Paljajalu poiss, nägu must, kõhnad käed vastu rinda surutud, et sügiseses külmas natukenegi sooja saada. Tema sissevajunud silmad vaatasid hiiglaslikku väravat, justkui peituks selle taga pääsemine.

Kaire süda tõmbus kokku. Ta oli näinud linnas kodutuid, kuid see oli teistmoodi: laps ei saanud olla üle kuue aasta vana. Ta lähenes ettevaatlikult.

— Kas sa oled ära eksinud, väike? — sosistas ta õrnalt.

Poiss raputas pead. Tema huuled olid külmast sinakad.

Kaire vaatas ringi. Proua Hargla, maja miljonärist omanik, pidi naasma alles õhtul. Ka majahoidja oli väljas. Keegi ei märkaks, kui ta…

Ta hammustas huulde ja ütles vaikselt:
— Tule kaasa. Ainult korraks.

Poiss kõhkles, kuid järgnes lõpuks. Tema räbaldunud riided olid teravas kontrastis neid ümbritseva luksusega. Kaire viis ta kööki, pani ta väikese puidust laua äärde ja tõstis tema ette aurava sooja pajaroa taldriku.

— Söö, kullake — sosistas ta.

Poiss hoidis lusikat värisevate kätega; tema silmadesse tulid pisarad, kui ta näljase ahnusega sööma hakkas. Kaire pigistas oma hõbedast krutsifiksi, palvetades, et kõik hästi läheks.

Siis kostis järsku ukse pauk. Kaire tardus. Süda jättis löögi vahele.

Härra Hargla oli oodatust varem tagasi tulnud.

Tema sammud kajasid mööda marmorit. Ta astus kööki, oodates vaikust… ja nägi Kairet liikumatult seismas ja väikest poissi, kes sõi portselantaldrikust.

Ta jäi kiviks. Portfell vajus peaaegu käest.

— Härra Hargla… ma… ma võin seletada… — kogeles Kaire.

Aga Viljar tõstis käe, vaigistades ta. Tema pilk liikus poisile, värisevale ja lusikas käes. Kuus sekundit, mis tundusid igavikuna.

Kaire arvas, et kõik on läbi. Et ta vallandatakse silmapilkselt.

Siis katkestas Viljari hääl vaikuse:

— Mis su nimi on, poiss?

Lusikas kukkus taldrikule. Poiss tõstis pilgu ja vastas vaevukuuldavalt:
— Eli.

Sellest hetkest alates ei pööranud Viljar temalt pilku. Eli oli söönud vaevu pool pajaroast, kuid tema silmis oli juba lootusekübeke. Kaire seisis liikumatult, teadmata, kas sekkuda või lasta stseenil areneda.

— Söö lõpuni, Eli. Keegi ei tohiks näljas olla, kui me saame seda ära hoida — ütles Viljar lõpuks.

Eli noogutas ja jätkas söömist. Kaire hingas kergendatult — hirm, mis teda mõne minuti eest valdas, asendus ettevaatliku rahuga. Viljar ei noominud teda, vastupidi, tundus, et ta aktsepteerib poissi majja.

Järgnevatel tundidel ei lahkunud Viljar poisi kõrvalt. Kui Eli söögi lõpetas, küsis ta pehmelt:

— Kus sa eile öösel magasid?

Poiss langetas pilgu.
— Tänaval… ühe poe taga. Mul polnud kuhugi minna.

Kaire neelas raskelt. Ta ootas pahameelt, aga Viljari vastus üllatas teda: mees noogutas vaikselt, tõusis ja ütles:
— Me hoolitseme selle eest, et sa täna öösel turvaliselt magaksid.

Kaire sättis Eli külalistetoa voodisse, samal ajal kui Viljar lasi autojuhil tuua tekke, mänguasju ja kõike vajalikku, et luua soe keskkond. Ta palus Kairel jääda poisi juurde, kuni too rahuneb.

— Kas sa elasid üksi? — küsis Viljar vaikselt.

Eli noogutas, mängides närviliselt oma särgiäärega.
— Mul pole vanemaid — sosistas ta.

Kaire tundis kurgus klompi. Ta oli alati tahtnud aidata abivajavaid lapsi, kuid polnud kunagi arvanud, et see oleks võimalik majas, kus ta aastaid töötanud oli.

Päevad muutusid nädalateks. Viljar kutsus sotsiaaltöötajaid, et uurida Eli tausta, kuid andmeid polnud: ei perekonda, ei hooldajaid — mitte midagi. Poiss jäi mõisa. Viljar veetis temaga üha rohkem aega: luges talle, õpetas numbreid, mängis õuemurul.

Kaire nägi, kuidas Viljar muutus: kunagine külm ja kauge ärimees oli nüüd leebe ja kannatlik. Poiss, kes oli alguses vaikne ja hirmunud, hakkas naerma, mängima ja usaldama.

Ühel päeval, kui Kaire möödus Viljari kabineti juurest, kuulis ta meest ütlemas:
— Eli, kas tahad täna tähti joonistada?

Poisi rõõmus naer tegi Kairele sooja südamesse. Eli ei olnud enam lihtsalt laps tänavalt — ta oli saanud nende elu osaks.

Kõige tähtsam hetk saabus siis, kui Eli kogus julgust ja küsis:
— Kas sina… oled mu isa?

Viljar tardus hetkeks. Ta polnud seda oodanud, kuid miski temas murdus ja soojenes. Ta laskus lapse tasemele.
— Ma teen kõik, mis suudan, poeg. Iga päev.

Sel õhtul istus Viljar Eli voodi kõrval, kuni poiss magama jäi — žest, mida ta poleks kunagi iseendalt oodanud. Kaire sulges ukse pisarad silmis: maja oli muutunud. See oli täis soojust, naeru ja päris peretunnet.

Mõni kuu hiljem sai Eli ametlikult Hargla perekonna liikmeks. Viljar ja Kaire aitasid vormistada kõik vajalikud dokumendid. Poisi üksildane ja valus minevik hakkas kaduma, asendudes armastuse ja turvatundega.

Mõis, mis oli varem külm ja tühi, oli nüüd elus. Viljar avastas igapäevaelu rõõmu, Kaire nägi, kuidas üks väike heategu võib muuta terve elu.

Eli ei saanud tol päeval üksnes süüa…
Ta leidis pere.

Ja Hargla mõisast sai lõpuks kodu.