Väikeses linnas, keskkoolis nr 17, toimus avatud turvalisuse tund. Aula oli täis õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid, kõik ootasid põnevusega demonstratsiooni. Laval ilmus vormis politseinik koos oma paarilisega — saksa lambakoer Rexiga —, kes kõndis rahulikult tema kõrval.

Esmapilgul näis Rex lõdvestunud, lausa laisana, kuid tema tähelepanelikud silmad skaneerisid iga nägu saalis. Õpilased sosistasid ja itsitasid. Politseinik naeratas uhkusega:
— Ta ei ole lihtsalt koer. Ta on mu partner. Ja ta ei eksi mitte kunagi.

Etendus algas. Politseiniku käskluste järgi leidis Rex kiiresti koolikotist peidetud relvareplika ning seejärel markerivildika ühe vabatahtliku taskust. Publik plaksutas — kõiki hämmastas tema täpsus.

Aga just siis, kui esitlus hakkas lõppema, muutus midagi. Koera keha pinguldus, turjakarvad tõusid püsti ja ta pilk naelutus rahvahulka. Järsku sööstis ta ettepoole, urisedes.

— Rex, paigal! — hüüdis politseinik, kuid koer ei kuuletunud.

Rex hüppas kolmandas reas istuva tüdruku peale. Teda kutsuti Maarjaks — vaikne ja tagasihoidlik õpilane. Koer paiskas ta pikali, tema vihik kukkus põrandale. Aula täitus karjetega. Õpetajad jooksid appi, ja politseinik, rihmast kinni hoides, pomises hämmeldunult:
— Ta ei tegutse kunagi põhjuseta… mitte kunagi.

Maarja värises ja nuttis. Paljud arvasid, et Rex tegi vea, kuid politseinik ei paistnud veendunud.
— Preili — ütles ta tõsiselt —, mul on vaja, et te tuleksite koos vanematega jaoskonda. See on ainult protseduur.

Vanemad protesteerisid, kuid Rex urises edasi ega pööranud pilku tüdrukult. Tema instinkt ütles midagi muud.

Jaoskonnas võeti Maarjalt sõrmejäljed. Mõne minuti pärast kõlas süsteemi häire. Vastavus. Ametnikud tardusid paigale.

Need sõrmejäljed kuulusid isikule, kes oli kantud riiklikku tagaotsitavate andmebaasi.

Politseinik vaatas teda külmalt:
— Kas räägite ise ära või loen toimiku ette?

Maarja hingas sügavalt sisse. Tema ilme muutus — hirmunud tüdruk kadus, asemele ilmus naine, kelle pilk oli kõva ja kindel.
— Hästi — ütles ta rahulikult. — Mäng on läbi.

Tema tegelik nimi oli Anna. Ta ei olnud kuusteist, vaid kolmkümmend. Haruldane haigus takistas kehal vananeda, andes talle teismelise välimuse.

Ta oli aastaid politsei eest põgenenud. Ta oli toime pannud vargusi, pettusi ja ehtepoe rööve. Ta pääses alati, sest keegi ei kahtlustanud “õpilast”.

Ta vahetas koole ja nimesid, teeseldes, et on orvuks jäänud laps, keda eri pered endale võtsid.
— Keegi poleks seda kunagi arvanud — naeratas ta. — Kui poleks teie jonnakat koera, oleksin ikka veel vaba.

Politseinik noogutas vaikselt.
— Inimesed võivad valetada, Anna. Aga Rex… tema ei eksi kunagi.