See oli lämmatavalt palav päev. Õhk virvendas tänava kohal, päike sulatas asfalti ja kõik ümberringi näis kuumusest tardunud. Väikese poe omanik seisis leti taga, lugedes päevakassat, kui äkki kostis kummaline raksatus — nii vali, et tal tõmbus selg külmaks.

„Mis asja…“ ei jõudnud ta lõpetada, kui otse vaateakna ette lendas hobune.

Ta ilmus justkui eikusagilt — suur, tolmune, vahutavate suistega. Silmad olid metsikud ja täis paanikat. Hobune tõusis järsult tagajalgadele ja lõi kõrvulukustava hirnatusega kabjaga vastu klaasust.

PÕMM!
Klaasile jooksid pikad praod. Veel üks löök — ja vitriinaklaas varises laiali nagu kristall. Päikesevalgus mängles põrandale puistunud killukestel, hobune hingas raskelt ja astus sammu tagasi, nagu midagi oodates.

„Mis sa teed?!“ hüüdis poeomanik, leti tagant välja tormates.

Aga loom ei rünnanud. Ta pööras ümber, lõi kabjaga asfalti ja kihutas minema. Mees, vandudes ja hing paelaga kaelas, jooksis talle järele.

„Seisa! Seisa ometi!“ karjus ta autode vahel laveerides. „Kõik lõhud ära — vähemalt vastuta!“

Aga hobune ei kuulnud. Ta tormas mööda tänavat, hirnates pikalt, valulikult — peaaegu inimlikult. Ja siis järsku peatus.

Mees jõudis talle järele… ja tardus paigale.

Tee ääres, puu varjus, lamas väike varss. Ta keha värises, hingamine oli katkendlik, küljel värske veri ja marrastused. Oli selge: mõni auto oli temast üle sõitnud ja ta siia surema jätnud.

Hobune astus ligi, puudutas varssa ninaga ja hirnatas vaikselt. See heli lõikas läbi südame. Mees tundis, kuidas temas miski murdus.

„Anna andeks…“ sosistas ta. „Sa tahtsid ainult, et keegi aitaks.“

Ta tõstis varssa sülle ja jooksis auto poole. Ema-hobune jooksis kõrval, hingeldades ja pilku varsalt lahti laskmata.

Tunnid loomakliinikus venisid lõputult. Uksepaugud, antiseptiku lõhn, veterinaaride sosinad. Lõpuks tuli arst välja.

„Läks hästi,“ ütles ta väsinult. „Ta jääb ellu.“

Mees vaatas aknast välja. Kliiniku ees murul seisis hobune. Väsinud, määrdunud, oli ta heitnud end rohtu ja ei pööranud pilku ukselt.

Hiljem, kui poes uued aknad sisse pandi, rippus nende kõrval foto — hobune ja tema varss. Selle all silt:

„Mõnikord on isegi hullus lihtsalt armastus, mis kisendab abi järele.“