Kevadine vihm langes pehmelt, justkui kahetseks linna. Tilgad voolasid jaama akendel, peegeldades neoonreklaamide valgust ja kiirustavate inimeste siluette. Kõik kiirustasid — igaüks oma maailmas, oma mõtetes, oma väsimuses.

Aga kõige kaugemal, peaaegu unustatud perroonil, kus rong peatus vaid korra päevas, lebaski üks naine.
Rase.
Vanemas mantlis, mille äär oli rebenenud, märgades tossudes. Selja all oli kartong, pea all kulunud kott.
Tema kõrval seisis veepudel ja pleekinud rätik, millega ta üritas kõhtu tuule eest kaitsta.

Tema nimi oli Nora. Kuid keegi seda ei teadnud.
Inimesed möödusid. Mõni pööras pilgu eemale, mõni kiirendas sammu. Ta ei palunud abi — ainult sosistas vaikselt, peaaegu hääletult:
— Vaikselt, beebi… kõik on hästi… veel natuke…

Rong lähenes, pikk ja raske, viled ühinesid müriseva kõlaga. Masinist, Peeter, kallutas end akna poole ja äkitselt märkas siluetti märjal betoonil.
Naine.
Üksi.
Liikumatult.

Ta pidurdas järsult, hüppas välja, komistades lompi.
— Hei! Kas olete korras?

Nora tõstis pea. Silmad — väsinud, punased, aga elusad.
— Kõik on korras… lihtsalt natuke väsinud, — sosistas ta, püüdes naeratada.

Peeter võttis kindad käest, istus tema kõrvale. Mõned sekundid vaatas lihtsalt — värisevaid sõrmi, kahvatut nägu, kõhtu, mis külmast värises.
Seejärel tõusis ja läks rongi poole.

Minuti pärast tuli tagasi — termos ja kruus käes.
Valas kuuma teed, aur tõusis jaamahoone kohal, lõhnades soojuse ja vihmaga.
— Joo, — sosistas ta.

Ta võttis kruusi kahe käega.
— Arvasin, et ka teie möödute lihtsalt, — sosistas vaevu kuulda olles.

Peeter noogutas ja võttis oma jope, kattes sellega tema õlad.

Mõne minuti pärast tulid perroonile teised.
Kontrollijad, masinistid, jaama töötajad. Üks tõi teki, teine kuiva riide, keegi leiba, keegi esmaabikomplekti.
Kõik seisid vihmas, kattes naist, kes esimest korda pikka aega ei värisenud külmast.

Reisijad vaatasid akendest — ja vaikisid. Keegi ei tõstnud pilku, keegi ei kiirustanud. Ainult vaikus ja vihm, mis langes metallile.

— Tulge siseruumidesse, — ütles üks töötajatest, ulatades kätt. — Seal on soe.

Nora nuttis.
Ei vali — lihtsalt vaikselt.
Tõrksed pisarad segunesid vihmaga, aga tee aur paiskus endiselt tema käes.

Järgmisel päeval viidi ta varjupaika.
Peeter külastas teda iga nädal, tõi toitu, raamatuid, lapse asju.

Ja kuu aega hiljem, kui väikeses varjupaiga palatis Nora poja ilmale tõi, nimetas ta ta Lucasiks — selle jaama auks, kus keegi esimest korda tema pärast peatus.