Kevadine hommik oli nii ere, nagu oleks elu ise otsustanud uuesti alata.
Päike mängis rööbastel, õhus oli tunda metalli ja vihma lõhna, ning perroonil seisis Sofia — noor rase naine märja pluusi ja kulunud tossudega.

Tema juuksed olid vastu nägu liibunud, pahkluudel tolmujäljed ja väsimus. Kuid pilgus oli alles midagi murdmatut — säde, mida polnud suutnud kustutada ei vaesus ega valu.
Käes hoidis ta kilekotti ja vana katkise kõrvaga kaisujänkut.

Ta astus rongi ja istus vaikselt akna alla. Surus mänguasja kõhu vastu ja sulges silmad — justkui üritaks hetkekski unustada kõik ümberringi.
Reisijad heitsid talle pilke ja pöörasid kiiresti eemale. Nende jaoks oli ta vaid keegi võõras — vari nende harjumuspärases maailmas.

Tema juurde astus vagunisaatja — range, väsinud naine, kelle näolt oli kaastunne ammu kadunud.
— Teie pilet?
Sofia lõi silmad maha.
— Mul ei ole… ma tahtsin natuke sõita, veidi sooja saada…
— Ilma piletita ei saa, — vastas vagunisaatja kindlalt. — Peate järgmisel jaamal maha minema.

Kui rong peatus, astus Sofia välja. Tuul liigutas ta juukseid, päike lõi silma, ja ta sosistas, istudes jaamaseina äärde:
— Pea vastu, pisike… varsti saab kõik läbi.

Rong lahkus.
Vagunis jäi vaikseks.
Vagunisaatja kõndis mööda koridori, kontrollides istekohti, kui märkas äkki istme all midagi väikest.
Ta kummardus — vana kaisujänes.
Märg, mustade käpakestega, ja kaela ümber pael, mille külge oli kinnitatud paberileht.

Kõvera, väriseva käekirjaga oli kirjutatud:

„Kui minuga midagi juhtub — palun aidake mu last.
Ma usun, et headus pole maailmast kadunud.“

Vagunisaatja tardus. Süda peksles kõrgel kurgus.
Siis jooksis ta rongijuhi kabiini poole.
— Peatage rong! Kohe!

Pidurid karjusid, rattad kriuksusid. Reisijad kiljatasid ehmatusest — aga rong peatus keset päikesest üle valatud põldu.
Rongijuht ja mitu reisijat hüppasid välja ning jooksid tagasi — jaama poole, kuhu naine maha jäi.

Nad leidsid Sofia perroonil. Ta istus otse maas, hoides kõhtu, kahvatu nagu vari. Sünnitus oli alanud.
Vagunisaatja laskus ta kõrvale, endiselt märga jänkut käes hoides.

Kahekümne minuti pärast kostis jaama kohal esimene lapsekisa.
See lõikas läbi õhu nagu päikesevalgus pärast äikest.
Tundus, nagu muutuks isegi päike heledamaks, justkui taevas ise kummarduks vaatama.

Hiljem ütles arst:
— Kui te poleks rongi seisma pannud, poleks nad ellu jäänud.

Ja kaua aega räägiti linnas lugu piletita naisest, kelle vana kaisujänes peatas rongi ja päästis kaks elu.