See juhtus täiesti tavalisel kevadpäeval.

Väike Artjom mängis õues — veeres tolmusel teel autokest, püüdis päikesepeegeldusi. Ema valmistas lõunasööki, isa parandab vana “Zhigulit” garaažis.
Ja keegi ei märganud, kuidas laps kadus.

Kadus — justkui lahustunud õhku.
Küla otsis teda kogu jõuga: politsei, vabatahtlikud, koertekoolitajad, isegi sõjavägi läbiotsis metsa. Vanu kuure, kaevusid, orgusid.
Midagi ei leitud.
Ei mänguasju, ei riideid, ei jälgi.

Versioone oli kümneid — alates röövimisest kuni müstikani. Vanemad ei uskunud surma.
Loodus hääbus, aga ei surnud.
Aleksander, isa, vananes. Nägu muutus kurnatuks, pilk sai raskeks nagu tina.
Ta ei naernud enam, peaaegu ei rääkinud.
Aga iga päev otsis.
Üksinda.
Sõitis mööda riiki, kontrollis kõnesid, vihjeid, tunnistajate jutustusi. Kõik oli asjata.

Ja siis — juhus.

Ta kõndis mööda naabriõue. Selle sama naabri — Nikolai — kinnine, märkamatuks jäänud, alati uriseva koeraga aia taga.
Koer oli kuu aega tagasi kadunud. Koerakuut oli tühi.
Ja äkki peatus Aleksander. Midagi sees — mitte mõistus, mitte loogika — lihtsalt tõukas teda.

Ta astus lähemale.
Vaatas kuudi alla.
Ja jahutas end.
Seal oli tunnel. Hoolikalt varjatud, maa alla kulgev.

Põnevusega kõhus roomas Aleksander sisse. Kitsas tunnel, niiskuse ja mulla lõhn. Mõne meetri pärast — väike tuba. Madrats, plekkkauss, lastejalanõud.
Ja vihik.

Kaanel — lapse käega, kõveralt ja ebaühtlaselt:

«See on minu kodu. Ära ütle talle, et ma siin olen.»

Süda lõi kui vasar. Aleksander avas vihiku.

Esimesed read olid naiivsed:

«Ma kardan. Ta ütles, et ema on halb. Et nüüd ma olen tema poeg.»

Seejärel — hirmutavam.
Reeglid. Karistused. Joonistused — kõik tumedam, lootusetum.
Aleksander tuli välja ja kutsus politsei.
Kui Nikolai maja alt kogu tunnel läbi otsiti, leiti mitu tuba.
Ja ühes neist — Artjom.

Elus.
Aga võõras.

Ta ei tundnud isa ära. Ei rääkinud. Ei nutnud.
Ainult istus nurgas ja sosistas reegleid.

Aleksander tuli iga päev.
Istus kõrval.
Ei esitanud küsimusi. Lihtsalt luges muinasjutte. Tõi komme — just neid, karamelkomme lapsepõlvest.
Kuuid — vaikus.
Ja siis ühel päeval, kui Aleksander tukkus tugitoolis, pani Artjom ettevaatlikult käe tema õlale.
Ja ei tõmmanud ära.

Nädala pärast ütles ta esimese sõna:

— Isa.

Nikolai ei olnud juhuslik koletis.
Ta valmistas kõik ette. Jälgis. Ootas hetke, mil laps jääb üksi. Koer oli treenitud — ei haukunud. Kõik oli läbi mõeldud.

Ta pani Artjomi uskuma, et vanemad on teda maha jätnud.
Et nüüd on tal «uus perekond».
Ta sisendas talle vale — ja iga kodumälu eest karistas.
Kui Nikolai lõpuks ülekuulamisel rääkis, olid tema sõnad nagu tuli:

— Ta oli eriline. Vaikne. Kuulekas. Ma arvasin, et ta unustab teid. Arvasin, et saab minu omaks.

Aleksander ei läinud kohtusse.
Ta ei tahtnud seda inimest näha.
Kõik, mis tähendas midagi — oli poeg.

Ema ei tundnud Artjomi alguses ära.
Ta oli kasvanud, aga silmad… silmad olid täiskasvanud.
Majas tehti remont — vanad asjad ära, seinad värviti üle. Tahtsid alustada uuesti.

Ühel päeval, kiikudes, vaatas poiss taevasse ja ütles vaikselt:

— Ma arvasin, et te unustasite.

Aleksander embas teda.

— Mitte kunagi, poeg. Otsisime sind kõik need viis aastat. Ja oleme siin nii kaua, kui vaja.

Ja siis naeratas Artjom esimest korda. Õrnalt. Aga tõeliselt.

Pool aastat hiljem läks Artjom kooli.
Algul koos juhendajaga, hiljem üksi.
Ta ei naernud, ei mänginud, aga joonistas palju.
Peaaegu alati — sama maja ilma akendeta, maa all.

Siis ilmus kõrvale inimene.
Algul varjus. Siis — näoga.

— See oled sina, — ütles Artjom ühel päeval. — Sa tõid mind kaevust välja.

Majja tuli koer — kutsikas nimega Buusia.
Algul kartis Artjom teda.
Aga siis ühel päeval ronis see voodisse ja lihtsalt magas kõrval.

Siis ta nuttis. Vaikselt, hääletult.

— Ma olen kodus… igavesti?
— Igavesti, poeg, — vastas Aleksander.

Artjom kasvas suureks ja sai lastepsühholoogiks.
Ta ei rääkinud kunagi oma lugu.
Aga lapsed, kes olid kogenud hirmu, vägivalda ja üksindust, tulid tema juurde.

Ta oskas kuulata vaikust.
Sest kunagi elas ise selles.

Ja nüüd — aitas teisi sealt välja.