Sel päeval valitses Tallinna sünnitusosakonnas täielik kaos. Vahetused sulasid ühte lõputusse valvekorda, arstid jõudsid vaevu hingata.
Kogenud arst Artur Laas, günekoloog-sünnitusarst, oli just lõpetanud keerulise operatsiooni, kui raadios kõlas hääl:

— Palat kuus, erakorralised sünnitused. Seisund on ebastabiilne.

Ta tõmbas käega üle näo, pani selga uue kitli ja suundus sünnitustuppa. Tavaline väljakutse, selliseid oli kümneid.
Aga niipea, kui ta uksest sisse astus — maailm tardus.

Voodil, kahvatu ja pisarais, lamas Maarja.
See sama Maarja, kes seitse aastat oli olnud tema elu osa. See, kellega ta unistas tulevikust. Ja see, kes ühel päeval lihtsalt kadus, jättes vaid sõnumi: „Nii on parem.“

Nüüd lamas ta tema ees, kramplikult linikut haarates, hingates sügavalt valu vahel.

— Sina?.. — sosistas ta nõrgalt. — Artur?..

Ta tardus. Huuled olid valged, aga hääl jäi kindlaks:

— Ma olen su arst. Kõik saab korda.

Saatuse proovilepanek

Sünnitus oli raske. Vererõhk kõikus, lapse näitajad langesid.
Artur jagas lühikesi, kindlaid korraldusi, kuid süda tagus nii, et tundus, et see murrab ta rinnust välja.

Iga tema liigutus, iga oigamine — otsekui peegeldus tema enda sees.
Ta võitles korraga kahe elu eest, surudes maha kõik tunded, mis meenutasid, kes naine talle varem oli.

Minutid venisid tundideks.
Ja lõpuks lõikas õhku vastsündinu esimene karjatus. Palat hingas kergendatult.
Artur võttis lapse sülle — ja kahvatas.

Beebi õlal oli väike sünnimärk. Väikene täpike — täpselt samas kohas nagu temal.

Tõde

Ta vaatas Maarjat. Hääl värises:

— See… on minu laps?

Maarja sulges silmad, pisarad voolasid mööda põski.

— Ma ei tahtnud, et sa nii teada saaksid… — sosistas ta. — Ma lihtsalt kartsin.

— Mida? — küsis ta vaikselt.

— Sind. Sinu pühendumust tööle.
Sa elasid haigla, teadusartiklite ja konverentside nimel. Ma arvasin, et laps rikub kõik, mille poole sa püüdled. Et sa valid meditsiini, mitte meid.

Artur astus lähemale. Käed värisesid veel operatsioonist, kuid nüüd ta lihtsalt võttis ta käe oma pihku.

— Sa ei saanud ühest asjast aru, Maarja, — ütles ta vaikselt. — Kogu mu elu olen ma pühendanud teiste päästmisele.
Aga teid kaht — teid ma tahaks päästa enda jaoks.

Uus algus

Beebi magas, väike nina teki alla peidetud. Palatis oli vaikus, ainult monitorid klõpsatasid tasa tema hingamise rütmis.
Artur vaatas teda — ja tundis midagi, mida sõnadesse panna ei saanud.

Hirm. Valu. Armastus. Kõik ühes.

Sel ööl sündis sünnituspalatis mitte ainult uus elu.
Sündis teine võimalus.

Ja võib-olla esimest korda paljude aastate jooksul mõistis Artur:
mõned kohtumised saadab saatus mitte selleks, et haavata — vaid selleks, et meenutada, et pole kunagi liiga hilja uuesti alustada.