Noor lepinguline sõdur palus ise teenistusse minna Pamiri mägedesse, otsustades, et just seal tõestab ta endale ja teistele, milleks ta võimeline on. Ta ei teadnud, et ees ootab kohtumine, mis muudab igaveseks tema suhtumist ellu ja surma.

Teenistus Pamiri mägedes oli katsumus: jäised ööd, hõre õhk, pidev rünnakuoht. Meeletuse ja üksildustunde vältimiseks leidsid sõdurid endale kummalisi harrastusi. Kuid tema hobi osutus erakordselt eriliseks — ühel päeval avastas ta varemetes peidus olnud punkris väikeste madu pesakonna.

Tavaliselt sellised olendid hävitati, kuid noormees ei suutnud kuidagi kätt tõsta. Ta hakkas pesakonna kõrvale panema leivapuru ja piimatilkasid, jälgides, kuidas tillukesed kehad ettevaatlikult ligi hiilivad. Aja jooksul kadus madude hirm. Nii sündis kummaline sõprus inimese ja kiskjate vahel.

Öö, mis muutis kõik
Sellel päeval valvas ta väsinud kaaslase asemel. Tunnid venisid lõpmatuseni, öö oli pime ja ärev. Kui ta kogus end tagasi pöörduma, kerkis pimedusest tema ette hiiglaslik kobras. Selle kapuuts avanes, silmad sädelevad, ja sõdur mõistis — iga väike liigutus võib olla viimane.

Ta tardus. Aeg näis peatunud. Tund möödus, teine tund. Alles päikesetõusu esimeste kiirtega laskus madu aeglaselt pead, liikus vaikselt kaljude suunas ja kadus.

Ühe hilinemise hind
Laagrisse jõudes tardus sõdur: kogu tema üksus oli hävinud öisel rünnakul. Keegi ei ellu jäänud. Kui ta oleks naasnud vaid mõni minut varem, oleks ta surnuks saanud koos nendega.

Siis mõistis ta: see kobras ei ilmunud lihtsalt niisama. Tundus, nagu hoidis see teda tahtlikult punkris.

Elav tänutunne
Hiljem küsitleti teda, kahtlustades reetmises, kuid tõendeid ei leitud. Sõdur vabastati teenistusest. Ta naasis koju, hoides mälus kobrase pilku — mitte vaenulikku, vaid peaaegu inimlikku.

Sellest ajast rääkis ta üht:

“Kui oled kunagi teinud head, ära oota tänu. Kuid tea: loodus mäletab. Ja ehk päästab sind kord, kui kõik teised pöörduvad ära.”