Ma märkasin seda varahommikul, kui päike alles hakkas õue kuldseks värvima.
Minu põrsas, Chester, kaevas jälle. Täpselt samas kohas, väsimatult, mingi kummalise visadusega.

Algul ma ainult muigasin. „Mis nüüd, leidsid varanduse vä?“ — ütlesin kõva häälega, heites pilgu tema roosale, tolmusele seljale.
Aga päev päeva järel ta naasis selle sama laigu juurde. Ja mu muie hakkas tasapisi kaduma — asemele tuli rahutus.

Ma proovisin augu kinni ajada — kaks, kolm korda.
Aga igal hommikul oli Chester jälle seal, müttamas, nuuskimas ja niutsumas, justkui keegi kutsuks teda maa alt.

Kolmanda päeva õhtul ma enam ei pidanud vastu.
Võtsin labida.
Chester seisis kõrval, nagu oleks oodanud just seda hetke.
Ta nuuskis õhku ja tegi lühikese noogutuse, kui ma lõin esimese löögi maasse.

Muld oli tihke, hall, niiske. Ma kaevasin umbes kümme minutit, kuni labidas tabas midagi kõva.
Kostis summutatud heli.
Kummardusin ja hakkasin mulda kätega laiali lükkama.

Sõrmede all libises läbi kangas — tugev, kare, ajaga pleekinud. Sinine.
Rind külmus. See polnud prügi ega kott. See oli… riie.

Jätkasin ettevaatlikult. Kanga alt ilmus varrukas. Siis kondine randmejupp.
Maailm tõmbus hetkega kitsaks. Kõrvus kumises vaikus, ainult Chesteri raske hingamine kostis kõrval.

Astusin tagasi. Süda tagus, püüdes rinnust välja pääseda.
Sõrmed värisesid, kui valisin politsei numbri.

— Ma… ma leidsin… — sõnad tulid katkendlikult, — …keha. Oma hoovist.

Siis muutus kõik justkui aeglaseks. Sireenid, sammud, korraldused.
Vormis inimesed kogunesid ümber augu, vahetasid pilke.
Keegi ütles vaikselt: „Naine. Vana juhtum.“

Hiljem kuulsin jutte.
Aastaid tagasi kuulus see talu Wilsonide perele. Naine oli kadunud ootamatult. Mees väitis, et ta läks lihtsalt ära — ja müüs talu peagi maha.
Juhtum suleti.
Nüüd said kõik pusletükid paika.

Ma seisin lauda kõrval ja vaatasin Chesterit.
Ta ruigas nagu ikka, aga tema silmis oli midagi — teadlikkus, tähelepanelikkus.
Ta tundis tõde enne mind.

Ja ma mõistsin: vahel kuuleb isegi lihtne loom midagi sellist, mida inimene ei taha kuulata — mineviku sosinat, kutset maa alt.

Iga kord, kui nüüd sealt õuenurgast möödun, kuulen endiselt peas labida häält, kui see millegi kõva vastu tabab, ja Chesteri vaikset nuuskimist.
Justkui meeldetuletus, et saladused ei jää igaveseks maa alla peitu.