Mitu aastat ei olnud temast ühtegi sõnumit. Ta läks linna, kirjutas harva – ainult vahel saatis vanematele raha ja lühikesi teateid: „Mul on kõik hästi. Ärge muretsege.“

Ja siis ühel päeval — ta tuli tagasi.
Mitte üksi.
Koos naisega.

Nad kõndisid mööda tolmust teed tema vanemate vana maja poole. Päike loojus aeglaselt, tuul kõigutas puude oksi. Inimesed piilusid aedade tagant, mõni peatas isegi hobusevankri.

Sest naise nägu oli täielikult sidemetes.
Valged sidemed olid tihedalt ümber pea, ainult silmad jäid avatuks. Suured, kurvad ja hirmutavalt vaiksed.

— Poeg… kes see on? — sosistas ema, käsi rinnal.
— See on mu naine, ema, — vastas ta. — Ära küsi rohkem. Lihtsalt võta ta omaks.

Sellest päevast alates täitis maja rõhuv vaikus.
Uus minia ei tulnud õue, ei vaadanud kellelegi otsa ega rääkinud kellegagi peale oma mehe.
Õhtuti kostis nende toast summutatud nuuksumist, millele järgnesid mehe rahustavad sõnad.

Külarahvas sosistas.
„Ta on vist nõid,“ ütlesid ühed.
„Ei, ta on kurjategija, peidab end politsei eest,“ arvasid teised.

Ema ei suutnud enam magada.
Ühel ööl ta vaikselt avas poja toa ukse.

Kerosiiinilambi tuhmis valguses istus naine peegli ees. Aeglaselt, ettevaatlikult, ta eemaldas sidemeid. Ühe järel teise.

Ja siis ema ohkas — mitte hirmust, vaid valust.
Sideme all oli nägu, mis oli täis põletusarme ja arme. Nahk näis olevat kord sulanud ja siis uuesti kokku tõmmanud, ebaühtlane ja punakas.

Naine märkas ämmalt pilku ja võpatas.
Tema mees ärkas ja mõistis kohe.

— Jah, nüüd teate, — ütles ta rahulikult. — Ta päästis mu elu.

Aastaid tagasi juhtus ühiselamus tulekahju.
Ta jäi suitsu lõksu, kuni see naine tormas sisse ja tõi ta välja.
Ta päästis tema elu, aga oma näo — kaotas.

— Ma ei saanud minna, — ütles mees, vaadates emale otsa. — Ma armastan mitte nägu, vaid hinge.

Ema astus naise juurde, istus tema kõrvale ja võttis ta käest kinni.
— Anna andeks, tütar, — sosistas ta läbi pisarate. — Ma lihtsalt ei teadnud, keda Jumal meile saatis.

Hommikul rääkis kogu küla neist.
Kuid seekord — austusega.
Mitte sidemetest. Mitte hirmust.
Vaid naisest, kes ohverdas ennast teise nimel.
Ja mehest, kes mõistis, et tõeline armastus näeb südamega, mitte silmadega.