Tema nimi oli Timo — rikas, enesekindel, harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Ühel lärmakal peol, pisut joobnuna, ütles ta lause, mis muutis kogu tema elu:

— Vaatame, kas julgen abielluda kõige täidlasema naisega linnas — ja ei pilguta silmagi!

Sõbrad puhkesid naerma. Aga tema — pidas sõna.

Nädal hiljem tegi ta abieluettepaneku Leilale — lahkele, rõõmsameelsele, veidi tagasihoidlikule naisele, keda paljud alahindasid. Ta ei teadnud midagi kihlveost. Ta nägi Timos lihtsalt inimest — mitte rikkust, vaid võimalust pereks.

Pulm oli uhke. Kuid peo keskel, kui külalised ootasid noorpaari tantsu, astus Leila lavale ja ütles:
— Minul on ka üks üllatus.

Ta heitis õrna keepi seljast ja alustas tantsu. Graatsiline, enesekindel, kaunis — kõigi standardite kiuste. Publik tõusis püsti ja plaksutas. Timo istus hämmeldunult: tema ees ei olnud “kihlveo ohver”, vaid naine väärikuse, ande ja hingega.

Alguses oli Timo külm ja eemal — harjumusest. Aga Leila ei nõudnud armastust. Ta lihtsalt elas — küpsetas, naeris, aitas naabreid ja õpetas tantsu veebis.
Majja tuli tõeline soojus.

Kui Timo kaotas suure summa ja tuli koju murtuna, ei küsinud Leila midagi. Ta asetas tema ette tassi teed ja ütles vaikselt:
— Raha tuleb ja läheb. Peaasi, et sa oled kodus.

Siis kallistas Timo teda esimest korda päriselt.

Kuud möödusid. Timo muutus. Ta lõpetas raha pillamise, hakkas Leilalt nõu küsima, teda kuulama.
Ja ühel õhtul — restoran, sõrmus, põlvili.

— Leila, ma abiellusin sinuga kihlveo pärast. Aga nüüd — armastusest. Kas sa abiellud minuga uuesti?
— Ma olen juba sinu oma. Seekord — armastusega, — vastas ta.

Leilale tuli idee:
— Ma tahan avada tantsustuudio sellistele naistele nagu mina. Mitte täiuslikele — vaid päris naistele.

Timo uskus temasse. Tema panustas raha, Leila — hinge. Kolme kuu pärast rääkis terve Tallinn vaid ühest asjast:
„Timo naine — see täidlane tantsijanna? Ta on tõeline täht!“

Aga pilkajaid oli ikka. Üks endistest sõpradest ütles:
— Sa teed nalja, eks? See oli ju lihtsalt kihlveto!
— Jah, — vastas Timo rahulikult. — Aga tänu sellele kihlveole kohtasin ma oma saatust.

Kui Leila teada sai, et ta on rase, puhkes Timo nutma. Ta viis teda ise arsti juurde, luges raamatuid lapsevanemaks olemisest, valis vankrit.
Ta kartis ainult üht — kaotada.

Seitsmendal kuul tekkisid tüsistused. Haigla. Hirm enneaegsete sünnituste ees.
Timo ei lahkunud palatiukse tagant.
— Ainult et nendega kõik hästi läheks…

Kaks päeva hiljem — operatsioon. Kisa.
— Tüdruk, — ütles arst. — Väike, aga tugev.

Timo nuttis, häbenemata oma pisaraid.
— Ma ei olnud valmis olema abikaasa. Ega isa. Aga nüüd olen valmis kõigeks. Teie nimel.

Aastad möödusid. Samas saalis, kus kunagi peeti nende kummaline pulm, seisab nüüd laval noor naine šampanjatoonis kleidis.
— Selle loo pühendan oma emale ja isale. Nende armastus algas kihlveoga… aga sai kaunimaks tõestuseks, et imed on päriselt olemas.

See on nende tütar, Aila. Publikus hoiavad Timo ja Leila teineteise käest kinni.
Tema on hallipäine. Tema — endiselt sama särav.

Pärast balli lähevad nad rõdule, kuhu nad kunagi esimest korda tantsima jäid.
— Ma ei uskunud, et see kõik tõesti õnnestub, — sosistas Leila.
— Ma ka ei uskunud, — vastas Timo. — Kuni sinuni.

Muusika hakkas taas mängima — nende pulmalaul.
Ja tähtede all nad tantsisid.
Nagu esimest korda.
Nagu igavesti.