Hommik oli vaikselt kulgev. Vana tänav uinutas laisa päikese all, kuni järsku kõlas tumm, raevukas heli — justkui keegi purustaks metalli meeletu jõuga. Inimesed piilusid akendest välja, möödujad pöörasid pead — ja tardusid.

Valge veoauto katusele oli roninud eakas mees. Mõlemas käes hoidis ta rasket haamrit ning iga löögiga muutus auto kortsunud metallihunnikuks. Metall urises, katus pragunes, klaasid kukkusid, ja iga löögi saatel pääses mehe rinnast välja allasurutud karje — segu valust, meeleheitest ja hullumeelsusest.

— Issand… mida ta teeb? — sosistas naine naabermaja aknast.

Mõne minuti pärast ulgusid sireenid. Politsei jõudis kohale koheselt. Kaks ametnikku lähenesid ettevaatlikult, ronisid astmele ja tirisid haamri tema käest. Mees ei vastupanud. Ta ütles vaid vaikselt:
— Piisab. Lõpetame.

Ta istus otse äärekivile, laskis pea langetada ja nuttis. Pisarad voolasid tolmusele näole, käed värisesid. Kui politseinikud küsisid, miks ta nii tegi, tuli vastus vaevu kuuldavalt, peaaegu sosinal:
— See oli minu poja auto.

Vaikus langes koheselt.

Poeg oli hukkunud õnnetuses vaid nädal aega tagasi. Veoauto, mis nende ees seisis, oli see, milles tema elu lõppes. Mees ei suutnud sellele vaadata. Iga kord, kui mööda kõndis, nägi ta metallil verd, kuulis kõrvus pidurite viimast heli.

Ja täna, koidikul, ei suutnud ta enam vastu pidada. Võttis haamri ja hakkas lööma. Lööma, kuni valu enam ei tundunud.

Politseinikud seisisid vaikides. Üks kõrvale vaatas, teine pühkis silmi. Keegi ei näinud temas kurjategijat — ainult isa, kes oli kaotanud oma lapse.

Kui teda viidi ära, pöördus ta kortsunud auto poole ja sosistas:
— Vabandust, poeg… ma ei tahtnud, et sul oleks valus.

Ja tänav uinus taas — vaikus, milles valu kõlab valjemini kui ükski karje.