Algul ei pannud Dasha sellele erilist tähelepanu.

Sasha oli vaid paar nädalat vana, kui Dasha esmakordselt märkas — ta armastab näo padja sisse suruda. Ta lebab nagu väike kera, käed rinna all, jalad kõverdatud, nina peidetud.

— Vaata, — naeris Dasha, võttes video üles. — Meie poeg mängib peitust!
Aga hiljem, kui ta videot uuesti vaatas, muutus naer mureks. Kaks korda nelikümmend minutit — mitte liigutust. Ta lihtsalt lebab, nägu madratsi sisse surutud.

— Semyon! Tule siia, — kutsus ta oma meest.
Ta tuli välja, unine, kohvitass käes.
— Lihtsalt nii talle mugav, Dasha. Ära muretse.

Aga Dasha muretses.

Iga päevaga käitus beebi üha veidramalt. Kui ta panid ta maha, rullus ta kokku ja peitis näo. Isegi unes. Isegi siis, kui Dasha ta sülle võttis. Kui ta laulis — ei vaadanud. Kui ta naeris — ei reageerinud.

Ühel hetkel sai Dasha aru: ta pole kordagi talle silma vaadanud.

Kolmandaks kuuks Dasha peaaegu ei maganud. Öösiti istus ta voodi ääres, kuulates beebi hingamist, kartes, et ühel päeval ei kuulegi enam.

— Midagi on valesti, — sosistas ta.
— Sa oled lihtsalt väsinud, — ohkas Semyon.

Aga ta ei näinud, kuidas Sasha ehmatas valguse peale, kuidas ta nuttis, kui keegi teine teda võttis.

Sel päeval otsustas Dasha viia poja parki. Ehk aitab värske õhk.
Päike paitas õrnalt rohtu, lapsed naersid, jälitasid seebimulle. Ta pani Sasha pleedi peale istuma — ta tõstis pea, kuulas ümbruskonna helisid… ja surus kohe näo kangasse.
Koer jooksis mööda, kellukesed helisesid, keegi mängis kitarri. Ja Sasha — nagu koonus.

Dasha tundis, kuidas paanika sees kerkib.
Õhtul sirvis ta internetti, luges võõraste lugusid — „sensoorne häire“, „autismi varased märgid“. Kõik kõlas hirmutavalt, aga süda ütles: asi pole selles.

Hilisel ööl, kui poeg jälle näoga allapoole heitis ja liikumine lõppes, ei suutnud ta enam vaadata.

— Piisab. Helistan arsti poole.

Hääl värises:
— Mu laps peidab kogu aeg nägu… Ta ei reageeri, ei vaata, ei naerata.

— Tulge hommikul, — vastas õde. — Me vaatame üle.

Hommik oli pikem kui kunagi varem.
Autos hoidis Dasha Sashat sülle, pilk temast lahkumata.

Kliinikus võeti nad kohe vastu. Noor arst, pehme häälega, uuris last hoolikalt: kontrollis lihaseid, silmsidet, refleksi. Seejärel võttis ta kõristi ja raputas paremal. Ühtegi reaktsiooni. Vasakul — vaikus.

— Kas ta on kunagi valju heli peale ehmunud? — küsis arst.

Dasha raputas pead.

Arst tõsistus.
— Peame kontrollima kuulmist. Võib-olla on kaasasündinud kuulmislangus.

Need sõnad lõid nagu välk läbi õhu.
— Ehk… ta ei kuule? — sosistas Dasha.

— Veel ei tea täpselt. Aga kui laps ei kuule, sulgub ta tihti maailmast. Peidab end — mitte teie eest, vaid vaikuse eest.

Kahe tunni pärast oli kõik selge.
Tulemused näitasid: kahepoolne sensoneuraalne kuulmislangus. Tõsine.

— Aga tulite õigel ajal, — ütles arst. — Me saame aidata. Peamine on mitte jätta teda vaikusesse.

Dasha hoidis Sashat sülle, suudles tema pead, pisarad langesid tema juustesse.
— Näitame talle seda maailma. Kindlasti.

Esimesed nädalad aparaatidega olid rasked. Ta kartis helisid — külmkapp, tuul, ema hääl. Iga päev kõik uuesti.

Aga Dasha ei andnud alla. Istus tema ees ja kordas:
— Tere, Sashenka. See on ema. Ma armastan sind.

Ja ühel päeval, kuu aja pärast, pööras ta pea. Tema silmad leidsid ema oma.
Ja esmakordselt — ta naeratas.

Dasha sulges suu kätega.
— Ta kuulis… — sosistas ta.

Sellest ajast alates ei peida Sasha enam oma nägu.
Ta lihtsalt ei karda enam maailma.
Sest nüüd räägib maailm temaga — armastuse häälega.