Põrgupäike kõrvetas halastamatult Aafrika savanni. Liiv põletas jalgu, õhk värises kuumuse all. Kaks lõvi — isane ja emane — liikusid läbi kõrbenud tasandiku vee otsinguil. Nende sammud olid rasked, hingamine katkendlik. Mõned nädalad ilma toidu ja veeta olid muutnud nad peaaegu kummitusteks. Kuid isane ei jätnud oma kaaslast üksi — ta liikus tema kõrval, kaitstes teda tuule ja teiste kiskjate eest.

Kui nad jõudsid looduskaitseala „Mikado“ piiridesse, olid nad juba valvurite — Sifa ja Namsa — poolt märgatud. Kogenud looduskaitsjad mõistsid kohe: need lõvid olid tulnud kaugest kaugusest. Nälginud, kurnatud, aga endiselt uhked.

Esimesed päevad hoidsid kiskjad end valvsalt — möirgasid, valvasid jõge, kuhu nad jõudsid. Aga peagi märkasid valvurid: emane lõvi liikus vaevaliselt, hingamine oli raske. Ta kandis poegi. Siis said mehed aru — ilma abita ei jää ta ellu.

Kõik toimus koidikul. Emane lõvi kukkus suure kivi kõrvale, hingeldades. Isane möirgas ja ringi tiirutas, kedagi ligi laskmata. Kuid kui Sifa ja Namsa lähenesid — mitte hirmu, vaid otsusekindlusega — jäi ta äkitselt vaikseks. Lihtsalt vaatas. Nagu mõistaks.

Valvurid teadsid: üks vale liigutus ja kõik oleks hukule määratud. Aga nad ei taganenud. Namsa rääkis vaikselt emasega, justkui inimesega. Sifa valmistas ette süsti valuvaigistiga, püüdes toimida rahulikult ja täpselt. Mõned sekundid — ja ravim mõjus.

Kaks tundi hiljem kuulis kuumast savanni vaikusest nõrka kriiksatust. Emase lõvi käppade vahelt ilmus väike lõvikutsikas. Ta oli elus.

Namsa silmad täitusid pisaratega — pikkade aastate jooksul ei olnud ta midagi sellist näinud. Emane lõvi tõstis vaevu pea ja lakkus poega. Isane tuli lähemale ja katsus ettevaatlikult nina otsaga kutsikat. Kõik ümber seisis paigal. Isegi tuul vaikis.

Valvurid seisisid vaikides kõrval, sõnagi lausumata. Nad lihtsalt jälgisid, kuidas elu sündis nende silme all — metsik, puhas, tõeline.

Mõne päeva pärast emane lõvi kosus. Kutsikale pandi nimi Mosi — mis tähendab „uus algus“. Kui valvurid tulid viimast korda jõge kontrollima, seisis pere künkal. Isane tõstis pea ja vaatas inimestele otsa. Mitte vihaga. Tänuga.

Sellest ajast alates on Koto, Lea ja väike Mosi saanud looduskaitseala legendiks. Valvurid meenutavad sageli seda päeva — päeva, mil inimene ja metsloom seisisid kõrvuti, ilma hirmu ja vaenuta.

Mõnikord ei toimu imesid templites, vaid seal, kus elu ja surm käivad kõrvuti — savanni kõrvetava päikese all, kus inimene ei saanud lihtsalt mööda vaadata teise valu eest.