Savana ärkas.
Päike värvis rohu kuldseks, tuul tõi endaga tolmu ja metsiku elu lõhna. Kaks loodusvalvurit — mees ja naine — olid väljas patrullis seal, kus hiljuti märgati kummalist liikumist. Tundus, et see oli tavaline hommik.
Aga just sellest sai päev, mida nad ei unustanud kunagi.

Alguses nad kuulsid vaikust.
Seda erilist vaikust, mis hirmutab isegi tugevaimaid — surnud, sügav, ilma ühegi linnulauluta.
Ja siis nad nägid teda.

Lõvi. Uhke, väärikas kiskja — nüüd lamas ta puu all, peaaegu liikumata. Ta lakk oli sasitud, silmad poolkinni, hingamine vaevu märgatav. Kui valvurid lähemale jõudsid, tardusid nad: paks oks oli tema kaela alla kinni jäänud nagu silmus. Nahk oli rebenenud, veri kuivanud. Oli selge — ta oli võidelnud. Kaua. Ja kaotanud.

Raadio ei töötanud. Abi ei olnud. Ainult päike, kuumus ja otsus: nad peavad teda päästma.
Naine, käed värisemas, valmistas rahustava süsti. Mees haaras sae.
Mõned hetked — süst, vaikne ohe… ja vaikus. Lõvi jäi liikumatuks. Nüüd sõltus kõik neist.

Sae krigin kuivast puust täitis õhu. Higi tilkus maapinnale, päike pimestas silmi. Kui oks lõpuks murdus, hingasid mõlemad sügavalt — nagu ärganuksid õudusunenäost.

Haav nägi kohutav välja, kuid hirmul polnud enam kohta. Kiiresti — antiseptik, sidemed, antibiootikumid.
Siis kanderaam, maastur ja pikk teekond baasjaama.
Kaks päeva. Kaks ööd.
Iga lõvi hingetõmme oli nagu loendus — lootuse samm edasi.

Nad valvasid kordamööda: üks jälgis hingamist, teine niisutas looma huuli veega.
Lõvi kõikus elu ja surma piiril — ja ainult nende usk hoidis teda sellel poolel.

Kui nad lõpuks veterinaarideni jõudsid, algas tõeline võitlus. Operatsioon kestis terve öö.
Aga hommikul, kui esimesed päikesekiired puudutasid lauda, avas lõvi silmad.
Nõrk, kuid elus.

Kümme päeva hiljem säras tema lakk taas päikese käes. Pilk oli jälle see sama — väärikas, rahulik, kuninglik.

Loodusvalvurid viisid ta tagasi sinnasamasse kohta, kust kõik algas.
Nad avasid puuriukse — ja ta astus välja. Mitte kohe, mitte rutates.
Ta pöördus. Vaadates kaua, sügavalt, justkui läbi inimese hinge.
Ja alles siis — üks samm edasi, kuldsesse rohtu, vabadusse.

Ta ei möiranud.
Ta lihtsalt vaatas.
Nagu tahaks öelda: ma mäletan.

Selle päeva järel teadsid valvurid: isegi kui seisad silmitsi džungli kuningaga, lööb tema südames seesama elu, mida tasub kaitsta.