Üheksateistaastane Leila elas maailmas, kus unistused maksid rohkem kui leib. Väike tuba, väsinud ema, võlad, igavene hirm homse ees. Ta õppis, töötas lisatöödel ja lootis kunagi välja rabeleda — aga elu ei andnud armu.

Ja siis avanes saatusel ukse.

Heategevusüritusel, kuhu Leila oli kutsutud abistama teenijana, märkas teda šeik Rashid — hallide juuste ja silmadega mees, kelle pilk peegeldas võimu. Tal oli üle kuuekümne. Ta elas maailmas, kus paleed ja teemandid olid igapäevased. Leilal oli üheksateist — ja tal ei olnud muud kui lootus.

Ta kinkis Leilale luksuse, tähelepanu ja turvatunde lubaduse. Tema sõbrad sosistasid:
— See on võimalus. Selline tuleb vaid üks kord elus.

Leila nõustus. Mitte armastusest — vaid meeleheitest.

Pulmapidu meenutas idamaist muinasjuttu. Kuld, roosililled, šampanjaveekraanid. Kõik säras, kõik kiilus. Ainult tema mitte. Tema naer oli õpitud, pilk eksinud. Aga kes märkaks kurbust teemantidega looritatud näo taga?

Kui pidu lõppes, suunati ta oma kambrisse.

Tuba — nagu teiselt planeedilt: marmor, küünlad, siidist padjad. Leila tundis end nagu näitlejana võõras näidendis. Ta võttis ehted ära, hingas sügavalt sisse ja astus vannitoast välja — valmis alustama uut, arusaamatut elu.

Ja siis tardus ta.

Šeik lebaski põrandal. Nägu kahvatu, silmad lahti, käed elututena laiali.

— Issand… — sosistas ta, ja karjatus purskas iseenesest.

Teenijad tungisid sisse esimesena, siis valvurid, lõpuks arst. Kõik rääkisid kiiresti ja valjult, aga Leila seisis liikumatult. Peagi kõlas otsus:
Süda. Ei pidanud vastu.

Esimene abieluöö sai tema viimaseks.

Hommikul hakkas maailm rääkima. Mõned sosistasid saatuse üle, teised needuse, ja kolmandad mürgi üle.

Nii sai üheksateistaastane Leila ühe ööga šeigi leseks ja tema varanduse pärijaks. Paleed, teemandid, pangaarved — kõik kuulus talle. Aga rikkusega tuli ka kahtluse vari.

Iga tema pilk, iga liigutus kohtas seljatagust sosinat:
— See on tema. Noore, kauni. Ta ei pidanud vastu.

Leila ei naeratanud enam. Tubades, kus kunagi kõlas muusika, valitses nüüd vaikus.

Mõnikord öösiti kuulis ta kaugel ukse pauku — nagu šeik ise tuleks kontrollima, miks ta oma vabaduse müüs.

Ja siis sosistas Leila pimeduses:

«Ma tahtsin lihtsalt elada. Aga tundub, et selle eest maksisin liiga kõrget hinda…»