Valentina lõi pesumasina ukse kõvasti kinni. Metallikõla kajas läbi väikese kahetoalise korteri. Ta murdus läbi hammaste:

— Isegi koera ei võtnud kaasa. Ainult arved ja see koorem jäid alles.

Diivanilt tõstis pea Zenit — suur saksa lambakoer, tugev kael pingul kaelarihmaga. Tema kollased silmad jäid otse Valentinale pidama. Mees nimetas seda truuks olemiseks, tema jaoks tundus see pigem süüdistavana.

— Ära vaata nii, — urises ta. — Ta on sinu koer, mitte minu.

— Ema, ära ole Zeniti peale pahane, — kostis pehme hääl.

Vaibal istus Katja, lokkis juustega ja punase kampsuniga, mis oli talle veidi suur. Ta hoidis koera saba nagu köit, aga Zenit ei liigutunud.

— Ma ütlesin, ära sikuta teda, ta pole mänguasi.

— Ta armastab mind, — vastas Katja tõsiselt. — Ta lubab alati ja aitab mind.

Valentina ohkas kibedalt:

— Aitab? Sinu „abiline“ ei aidanud, kui su isa lahkus. Ei aidanud korteriraha maksmisel, ei toidu ostmisel. Ainult sööb kahele.

Katja kortsus kulmu, solvunult:

— Ta on mu parim sõber.

Zenit tundis pinget. Ta astus lähemale, oma võimsa kehaga varjas tüdrukut laua ääres ohtlikult seisva klaasi eest. Tema rind surus tüdruku seljale nagu kilp.

— Just. Aina segab.

— Ei, ema, — naeris Katja, silitades tema külge. — Ta aitab. Vaata.

Ta lükkas kuubiku, mis veeres diivanialuse alla. Tüdruk sirutas, aga käed olid liiga lühikesed.

— Ema, veeres ära!

Valentina tahtis aidata, kuid Zenit lükkas kuubiku õrnalt tüdruku juurde.

— Näed, ema? Ta aitas!

Valentina süda tõmbus kokku. Tundus, nagu iga tema liigutus oleks hoolikalt läbi mõeldud, mitte juhuslik. Meenutasid ööd, mil ta tõi Katjale teki, kui tüdruk nuttis, või tõi kruusi tagasi, kui see ümber läks. „Lihtsalt tähelepanu vajab“, mõtles ta endamisi.

Katja kallistas Zeniti kaela:

— Tubli.

Koer surus end tüdruku vastu ja vaatas Valentinaga silmadesse — tõsine, tähelepanelik, justkui mõistaks iga sõna.

— Ära tee end targaks. Sa oled ainult koer, — ägestus Valentina. — Sa ei muuda midagi.

— Ema, ära karju temale! — tõusis Katja esimest korda kaitsma kedagi peale iseenda.

Need sõnad pigistasid Valentinal südame.

Kõlav kõmin radiaatoritest — naaber karjus ülevalt:

— Vaiksemalt seal!

— Tegele oma asjadega! — karjus Valentina, pöörates end taas koera poole. — Kõik teid vihkavad, sa tood ainult häda.

Zenit ei liigutunud. Ta lükkas mängukausi tüdrukule. Katja plaksutas käsi.

Valentina tahtis öelda, et see on tühiasi, aga arusaamine saabus liiga hilja: mees oli lahkunud, aga koer jäi. Ja nüüd mõistis ta — selles on midagi enamat.

Mõne minuti pärast istus Katja diivanil pehmete karumõmmidega, keda Zenit kunagi kellelegi ei andnud. Ja nüüd tõi ta ühe ise tüdrukule.

— Aitäh, Zenit, — sosistas Katja, puudutades ta nina huultega.

— Katja, ära tee seda! — hüüdis Valentina.

Aga oli juba hilja. Ja siis tegi Zenit midagi, mis pani Valentinalseisma: ta langetas massiivse pea ja surus õrnalt otsaesise tüdruku näo vastu. Rahulikult. Enesekindlalt.

— Ema, nägid? — sosistas Katja. — Ta suudles mind vastu!

Valentina süda peksles. See oli midagi enamat kui koera truudus. See oli tõeline side.

Naaber koputas jälle radiaatorile, aga Valentina ei kuulanud enam. Toas jäid alles ainult tema tütar ja koer — ustav hoidja nende väikeses maailmas.

Katja sosistas:

— Ma armastan sind, Zenit.

Valentina istus diivanile, pisarad voolasid iseenesest:

— Ta oleks pidanud sind kaasa võtma… Aga võib-olla jättis sind tema jaoks.

— Ema, nüüd on ta meie oma, — naeratas Katja.

Ja sel ööl tundis Valentina esimest korda kuude jooksul tõelist turvatunnet.