Alguses arvasin, et liialdan lihtsalt. Aga mu kass hakkas üha kummalisemalt käituma — eriti öösiti. Siis vaatasin ma kaamera salvestust… ja ei suutnud uskuda oma silmi.

Kui ma otsustasin lemmiklooma võtta, unistasin hellast, rahulikust kassist, kes magaks mu jalgade juures ja nurruks õhtuti. Valisime täiskasvanud looma — kasvatatud, vaikse, ideaalse perehubase kaaslase. Aga juba esimese ööga sain aru, et midagi on valesti.

Kass ei heitnud end pikali. Ta seisis magamistoa ukse juures, silmad lahti, nagu ootaks kedagi. Tema pilk peegeldas hämarat öölampi ja keha oli pinges, nagu jahil olev kiskja.

Ma tundsin kaastunnet ja kutsusin ta enda juurde. Ta hüppas voodile ja heitis pea kõrvale. Alles hiljem sain aru, et see oli alles algus.

Mõne päeva pärast hakkasin end üha halvemini tundma. Kurk oli kuiv, hingamine raskendatud, justkui keegi suruks aeglaselt mu rinda. Arst ütles, et allergiat pole.

Siis juhtus midagi, mis pani mind tõeliselt hirmu tundma.

Öö keskel ärkasin rinna raskuse tundest. Kass istus otse minu peal, liikumata, ja vaatas mulle otsa. Tema pilk oli liialt mõtlik, peaaegu inimlik. Mu keha tõmbus pingule.

Hommikul paigaldasin kaamera — ma ei tahtnud enam ainult oletada. Ja see, mida ma salvestusel nägin, raputas mind täielikult.

Iga öö, umbes samal ajal, hiilis kass vaikselt minu juurde, heitis mu rinna peale ja hakkas nurruma. Ta ei liikunud, ei proovinud end mugavamalt sättida — lihtsalt lebab seal, justkui täidaks mingit missiooni.

Esialgu arvasin, et see on lihtsalt kiindumus. Aga peagi sai selgeks: ta valib täpselt sama koha, täpselt selle punkti, kus ma tundsin kõige suuremat survet ja valu.

Ma ärkasin külma higiga, tundes, justkui keegi üritaks mind lämmatada. Mõnikord tundus isegi, et toas on veel keegi.

Mingil hetkel hakkasin peaaegu uskuma, et kass näeb midagi, mida mina ei näe.

Pöördusin meeleheitlikult uuesti arsti poole ja nõudsin põhjalikke uuringuid. Diagnoos oli üllatav — kilpnäärme probleemid.

Kui ma sellest sõpradele rääkisin, noogutasid paljud lihtsalt: „Kassid tunnevad valu.“ Keegi ütles, et nad heidavad end haigete kohtade peale, et kergendada omaniku kannatusi, justkui annaksid oma soojust edasi.

Siis sain aru — mu kass ei hirmutanud mind. Ta hoiatas mind.

Nüüd, kui ta öösiti jälle tuleb, ma ei peleta teda. Ma lasen tal heita mu rinna peale ja kuulan tema nurrumist, mis kõlab nagu rahu südamelöök. Ma ei karda enam. Ma olen tänulik.