Hommik oli umbes kuus. Avasin ukse, et lasta jahedal hommikuõhul sisse voolata, ja… tardusin. Õue serval, otse veranda ees, seisis karuema. Suur, kurnatud, värisev. Tema hingamine oli raske ja silmad märjad, justkui oleks ta nutnud. See polnud kiskja pilk. See oli ema pilk, kellel ei olnud kuhugi mujale minna.

Ma tahtsin ukse kinni lüüa, käsi ulatus juba relva järele, aga ei suutnud. Tema pilgus polnud viha ega ähvardust. Ainult palve.

Ta astus sammu, siis veel ühe — ja hoolikalt pani oma ette väikese karupoja. Poeg lebab liikumatult. Karuema astus sammu tagasi ja lihtsalt vaatas mind.

Nii algas hommik, mida ma kunagi ei unusta.

Karupoja oli imepisike, kõhn, vaevu hingas. Kadal — tume, kuivanud veri. Rind liikus nappi, kuid süda peksis. Ma ütlesin valjusti, teadmata miks:
— Ma proovin sind aidata, eks?

Karuema ei liigutanud. Ta istus lihtsalt ja vaatas, justkui mõistaks iga sõna.

Ma mässisin poja ettevaatlikult särgi sisse ja tõin tuppa. Asetasin ta soojendaja kõrvale, tegin rätikutest sooja pesa. Tilgutasin tema huultele sooja vett mee sisse — ta liikus natuke. Helistasin tuttavale veterinaarile Markile:
— Verandal jättis karuema karupoja.

Ta jäi hetkeks vait, siis ütles lühidalt:
— Soojenda. Ära anna midagi rasket. Oota rehabilitaatorit.

Väljas istus karuema ikka veel, liikumatult, nagu valvepostil. Ei urinat, ei agressiooni — ainult kannatlikkus ja usaldus.

Eluvõitlus

Kella kaheksaks oli hingamine rahulikum, aga käpp paistes. Töötlesin haava, ja karupoja kisendas vaikselt — elus! Sõitsime metsloomade spetsialisti Jenny juurde.

— Täiskasvanud isase hammustus, — ütles ta pärast kontrolli. — See juhtub. Isased hävitavad võõraid pojakesi, et emane jälle paaritusvalmis oleks.

Ma pigistasin rusikad. Jenny lisas pehmemalt:
— Ta on võitleja. Sa tõid ta õigel ajal. On lootus.

Valve metsas

Tagasi tulles nägin teda jälle. Karuema ei olnud lahkunud. Istus tee ääres, vaikselt ja valvsalt. Tõin poja konteineri välja ja panin lähedale. Ta vaatas teda, siis mind — ja heitis end kõrvale, justkui valvele.

Öösel ei maganud ma. Tema ka mitte. Istusime üksteise vastas, igaüks oma poolel. Kontrollisin poja hingamist ja sosistasin vaikuses:
— Hoia vastu, väike. Sa pead ellu jääma.

Inimeste sekkumine

Mõne päeva pärast tuli naaber Larry, nägi karuema ja vilistades:
— Kas sa oled hulluks läinud? Ta on ju metsik!

Siis ilmus šerifi abiline:
— Rangerid teavad juba. Kui nad kuulevad, et hoiad metsikut looma, võtavad ta ära. Ja pole kindel, kas ta jääb elusaks.

Mõistsin, et tuleb otsustada. Poeg oli tugev, sõi juba pehmet marju, tatsas põrandal ja kõndis lõbusalt kohmakalt. Ta ei kartnud mind.

Tagasi loodusesse

Sõitsime metsa. Asetasin kandekasti maapinnale ja astusin kõrvale. Karuema tuli puudest välja — vaikselt, väärikalt, nagu vari.

Poeg roomas välja, nuusutas õhku ja vaatas temale. Ta tuli lähemale, nuusutas teda, siis vaatas mind. Ja äkki — lükkas poja minu poole.

Ma ei suutnud uskuda. Ta nagu ütles:
— Nüüd on ta sinu.

Siis ta lihtsalt lahkus metsa. Ilma urinata, ilma hääleta.

Kaks maailma

Möödus kaks kuud. Karuema ei tulnud tagasi. Karupoja elab lähedal — ei päris koduloom, ei päris metsik. Magab veranda all, läheb metsa, aga tuleb alati tagasi, kui ma kausi välja panen.

Mõnikord öösiti tõstab ta pea ja vaatab pimedusse — justkui kuuleks teda kuskil kaugel. Ja ma jätan alati verandal tule põlema.

Ta kasvas suureks. Tugevaks, ettevaatlikuks. Tema koht on metsiku taiga ja inimkodu vahel. Ja tundub, et just seal elan ka mina nüüd.