Mees palus paar minutit, et hüvasti jätta oma koeraga, kellel oli jäänud elada vaid mõned hetked. Kuid siis märkas loomaarst midagi uskumatut.

Nad ütlevad, et loomad tähendavad meile sageli rohkem kui inimesed. Nende armastus on tingimusteta — ilma hinnangute ja ootusteta. Nad näevad meid sellistena, nagu me oleme, ja armastavad meid just nii. Seepärast on nende kaotus nagu tükike iseendast kaoks igaveseks.

Mees istus vaikides loomaarsti kabinetis, suutmata leppida sellega, mis toimus. Tema ees laual lebas ustav sõber — koer, kes oli temaga jaganud rõõmu ja valu, üksindust ja lootust. Loom näis alati mõistvat teda ilma sõnadeta, nagu peegel, mis kajastab hinge.

Arstid olid teinud kõik, mis võimalik. Pehme häälega selgitasid nad, et ravivõimalusi enam ei ole, valu on muutunud väljakannatamatuks ja ainus, mida nüüd saab teha halastusest, on lasta tal rahus lahkuda. Need sõnad lõikasid meest nagu nuga — justkui oleks surmaotsus mõistetud korraga kahele.

Ta palus, et teda jäetaks mõneks minutiks üksi.

Ta istus oma koera kõrvale, võttis ta käpad oma kätte ja sosistas värisevate huultega:

„Anna mulle andeks, mu sõber… kõik need korrad, kui ma ei olnud su kõrval. Kõik hetked, mida ma iseenesestmõistetavana võtsin. Sa andsid mulle kogu oma armastuse. Ma ei tea, kuidas elada ilma sinuta. Palun… ära mine veel.“

Koer tõstis vaevaliselt oma väsinud käpad ja pani need mehe õlgadele, justkui tahtes teda lohutada. Mees puhkes nutma, surudes looma endale vastu, ja tema pisarad langesid koera karvadele.

Siis juhtus midagi ootamatut.

Koera silmad, mis olid hetk tagasi tuhmid ja elutud, avanesid. Ta vaatas oma peremeest selge, sooja pilguga. Kostis vaikne heli — pooleldi niutsatus, pooleldi madal ohe. Koer tõusis aeglaselt, lakkus mehe näolt pisaraid.

Arstid tardusid. Nad vahetasid uskumatuid pilke. Koera südamelöögid tugevnesid, hingamine muutus ühtlaseks — justkui elu oleks tema kehasse tagasi tulnud.

Mehe hääl värises lootusest:
„See on ime? Ta paraneb? Palun, öelge, et ta jääb elama…“

Kuid arstid teadsid tõde. Mõnikord, vahetult enne lõppu, süttib veel üks säde — viimane hingetõmme armastust enne hüvastijättu.

Nad otsustasid protseduuri edasi lükata.

Sel ööl ei lahkunud mees hetkekski oma koera kõrvalt. Loom lamas vaikselt tema kõrval, pea mehe jalgadel, hingates rahulikult — lõpuks valuvabalt.

Ja öö vaikuses, ilma võitluseta, ilma hirmuta, ta lahkus ise…

Õrnalt, rahus. Jättes oma armastatud peremehele mitte süütunnet, vaid mälestuse — puhta armastuse ja vaikse tänu eest viimase öö eest.