Noor naine, kes kandis ülilühikesi teksapükse, püüdis mu mehe tähelepanu flirdi abil — nii et ma andsin talle õppetunni, mida ta ei unusta.

Minu mees ja mina olime aastaid unistanud puhkusest, kuid alati tuli midagi vahele. Lõpuks õnnestus meil paar vaba päeva välja meelitada. Lennupiletid olid viimase hetke omad, mis tähendas, et meid ei istutatud kõrvuti. Pole midagi, mõtlesin ma — paar tundi eraldi istumist polnud midagi võrreldes ajaga mere ääres.

Kui kõndisin mööda tema rida, märkasin, kes tema kõrval istus: umbes kahekümneaastane tüdruk, ülilühikeste teksapükstega, erkpunaste huulte ja sulgedena lehvivate ripsmetega. Ma ei ole armukade naine, nii et lihtsalt naeratasin endamisi: „Olgu, las ta istub seal.“

Kuid kolmkümmend minutit pärast lendu ületas tema käitumine piiri.

Ta lähenes, sosistas flirtivalt, naeris liiga valjult tema lühikeste, viisakate vastuste peale. Ta puudutas kogemata tema kätt, palus abi koti ja vee osas. Mu mees jäi härrasmeheks — distantne ja mittehuvitunud.

Ja siis ta tegi selle. Ta sirutas oma pikad jalad ja toetas need eesolevale istmele — otse mu mehe ette, ennast näidates nagu laval.

See oli liiast. Mu kannatus lõppes.

Tõusin püsti, kohvitass käes, ja kõndisin mööda saali. Peatudes nende rea juures, kallistasin oma meest põsele ja — „ups“ — mu käsi libises.

— Oh issand… väga vabandust, sosistasin, kui tilk kuuma kohvi maandus tema reiele.

Ta hüppas püsti nagu oleks põletatud.
— Kas sa oled hull?! karjus ta nii valjult, et pool lennukist pööras. Need on minu uued lühikesed püksid!

Ma naeratasin magusalt.
— Jah, ma märkasin. Sa oled kogu lennu neid nii pühendunult näidanud, et seda oli võimatu mitte märgata. Võib-olla istud nüüd korralikult?

Ta põrutas, võttis kotist dressipüksid ja tormas vannituppa riideid vahetama.

Mu mees vaatas mulle otsa ja ütles silmadega: „Sa oled uskumatu.“
Mina lihtsalt istusin tagasi, avasin lennukimagazini ja lõpuks — lõpuks — nautisin lendu rahus.