Öö neelas metsa aeglaselt. Niiskel maapinnal, iidse tamme kõverate juurte all, istus vana mees. Tema hingamine oli vaevaline, käed värisesid külmast ja silmadesse oli settinud meeleheide. Tema enda lapsed olid ta siia toonud ja kõrvale jätnud nagu soovimatu prügi. Nad olid juba kaua oodanud tema surma. Maja, maa, raha – kõik pidi kuuluma neile. Kuid vana mees elas kangekaelselt edasi. Ootamisest väsinuna otsustasid nad lõpu kiirendada: jätsid ta metsiku looduse hooleks, kindlad, et metsloomad teevad ülejäänu ja võimud kirjutavad selle lihtsalt traagiliseks õnnetuseks.

Puu vastu toetudes värises ta iga sahina peale. Tuul ulgus puulatvades, ent sealt kostis veel üks heli – huntide kurb ulgumine. Rind kitsenes. Ta teadis, et aeg hakkab otsa saama. „Issand… kas see on tõesti lõpp?“ sosistas ta, surudes värisevad käed palves kokku.

Siis krabises oks. Veel üks. Pehmed sammud lähenesid. Ta üritas tõusta, kuid tema nõrk keha ei kuulanud. Laiade silmadega otsis ta pimedusest — ja nägi seda: hunt astus varjudest välja.

Kuuvalgus peegeldus tihedal karval, silmad lõõmasid nagu tuli. Huulil kõver, hambad vilksates, loom astus lähemale. „Nii kaugele on siis jõutud,“ mõtles vana mees.

Ta sulges silmad, valmistudes hammaste rebivaks valuks. Kuid selle asemel… juhtus mõeldamatu. Hunt peatus. Seistes tema ees, langetas see pea ja ulgus madalalt ja kurvalt – justkui räägiks temaga. Segaduses sirutas mees väriseva käe. Hunt ei tõmbunud tagasi. Ta seisis kindlalt, lastes tal silitada paksu, sooja karva.

Ja äkki tuli mälestus tagasi. Ammu, oma nooruses, oli ta komistanud noore hundi otsa, kes oli jahimehe julmas lõksus kinni. Kartmata oli ta avanud rauast lõuad ja vabastanud looma. Hunt oli põgenenud metsa, ühtegi pilku tagasi viskamata – ent selgelt ei olnud ta kunagi unustanud.

Nüüd kummardus metsik kiskja tema ees mitte ohuna, vaid sõbrana. Loom küürutas madalale, pakkudes oma jõudu.

Kogudes oma viimased tahtejõu varud, haaras vana mees looma kaela. Hunt tõusis ja kandis ta pimedusse. Oksad krabisid tema käppade all, teiste olendite varjud liikusid puudes — kuid keegi ei julgenud lähemale tulla.

Lõpuks lõi öösse valgus: küla tuled. Koerad haukusid, külaelanikud jooksid välja ja tardusid uskumatult – suur hunt asetab väsinud vana mehe õrnalt väravasse.

Nad viisid ta sisse, mähkisid soojusesse ja pakkusid varju. Pisarad jooksid mööda põski — mitte hirmust, vaid kibedast tõest, et metsik loom oli näidanud rohkem inimlikkust kui tema enda lapsed.