Erin Murphy, keda televaatajad mäletasid kunagi armsa Tabitha Stephensina klassikalisest komöödiast Bewitched, otsustas lõpuks loobuda Hollywoodi hiilgusest ja valida teistsuguse tee. 1964. aastal sündinud Murphy alustas näitlemist vaid kaheaastaselt ning mängis Samantha ja Darrin Stephens’i tütart aastatel 1966–1972. Kuigi pärast seriaali lõppu pakuti talle arvukalt rolle, valis ta hoopis tavalisema lapsepõlve, kus oli ruumi skaudilaagritele ja igapäevastele seiklustele — isegi hittseriaal The Waltons jäi tal sihilikult vastu võtmata.

Tema otsus lahkuda näitlemisest ei olnud sunnitud, vaid teadlik samm. Murphy on öelnud, et ta eelistas “ära minna enne, kui äkki äri oleks teda ise välja tõrjunud,” vältides lõputute prooviesinemiste väsitavat ringi. Samas ei katkestanud ta sidet meelelahutusmaailmaga täielikult — aeg-ajalt ilmus ta indie-projektides või veebiseriaalides, tihti ka iseenda kuulsuse üle naljatades. 2019. aastal kehastas ta isegi taas Tabithat humoorikas telesaates TV Therapy.

Ekraaniväliselt omandas Murphy aga sootuks olulisema rolli — kuue poja pühendunud emana. Ta on alati väärtustanud individuaalsust, julgustades iga oma last käima oma rada. Tema kasvatusstiil, mis keskendus optimismile ja toetusele, omandas veelgi sügavama mõõtme pärast seda, kui tema pojal Parkeril diagnoositi autism. See kogemus muutis tema maailmavaadet ja tõukas teda tugevamalt toetama sarnases olukorras peresid.

Kuigi Murphy oli juba varem seotud laste heategevusprogrammidega, suunas Parkeri diagnoos tema tähelepanu autismiteadlikkusele ja neuroerinevuste aktsepteerimisele. Temast sai kirglik eestkõneleja, kes osales juhatustes ja suhtles otse vanematega, kes vajasid nõu ja tuge. Tema südames on eriti lähedane surfiteraapia programm, mis pakkus Parkerile lisaks sensoorsele ja sotsiaalsele arengule ka puhast rõõmu ja kogukonnatunnet. Murphy jaoks oli oma hääle laenamine neile algatustele viis “midagi tagasi anda” — kasutades platvormi, mille ta kunagi kuulsusena oli saanud.

Täna räägib Erin Murphy lugu vähem Hollywoodi staaristaatusest ja rohkem teadlikult ning kaastundlikult elamisest. Ta valis pere kuulsuse asemel ning kujundas oma avaliku kuvandi ümber, kasutades seda teiste heaks. Alates lapsepõlvetähtest kuni tänase päevani, kus ta seisab kogukonna ja pere toetamise eest, tõestab Murphy, et pärandit ei pea looma rambivalguses, vaid ka vaiksemalt — seal, kus töö ja armastus on kõige sügavamad.