Füüsiliselt ja vaimselt palju muutunud, kuid sügavalt haavatud mineviku jäljed endas kandnud, ootas mind šokeeriv kokkupuude, kui kohtasin juhuslikult oma kadunud naist Lisa’t supermarketis. Aastaid oli möödunud, tema välimuses oli muutusi, kuid tema tuttavad liigutused kinnitasid, et see on tõepoolest tema. See kohtumine purustas kõik need habras rahu jupid, mille olin eluga järk-järgult üles ehitanud, sundides mind silmitsi seisma naisega, kes oli meid, mu väike poeg Noah ja mina, järsku hülganud, jättes maha vaid segaduse ja valu.

Tema järsk kadumine viskas elu varju, millel ei paistnud lõppu. Ilma seletuseta, ilma kirja või jälgedeta oli Lisa kadumine pidev piin. Politsei uurimine ei toonud midagi, jättes mind leina, viha ja hämminguga üksi. Pidin toime tulema naise armastuse ja pere hülgamise vahelise lõhega, kuid elu ei lasknud mul paigal püsida, ja tänu mu ema toetusele õppisin olema üksikvanem, kasvatades Noa’d ja samal ajal võideldes kõikide neist küsimustest, mis mind kummitama jäid.

Noah, praegu teismeline, oli minu elu valgus, pidev meeldetuletus armastusest, mida Lisa kunagi jagas. Aastad olid tuimendanud leina valusid, kuid tühjus, mille Lisa jättis, jäi alles. Siis juhtus midagi, mis tundus võimatu: ma nägin teda. Juhuslik kokkupuude külmutatud toidu osakonnas supermarketis pööras mu maailma pea peale. Naine, kes seisab minu ees, oli aegunud ja muutunud, kuid kindlasti Lisa. Šokk, et nägin teda pärast nii pikka aega elusana, oli hirmutav, tormiliselt uskumatu ja alla surutud tunnetega täidetud.

Läksin teda parklasse otsima, nõudes vastuseid. Tema seletused, segatud hirmu ja kahetsusega, paljastasid naise, keda oli üle koormanud emaduse kohustused ja rahalised raskused. Ta oli otsinud varjupaika Euroopas, oma vanemate abiga, ja oli loonud uue elu, tulles tagasi alles siis, kui tundis, et tal on midagi pakkuda. Tema katse õigustada oma tegevust lubadustega pakkuda Noah’le rahalist kindlustatust jäi ilma vastukajata. Need aastad valu ja hüljatuse kohta ei saanud kustutada vabandused ega materiaalne heaolu.

Hoolimata tema palvetest tegin ma raske otsuse lükata tagasi Lisa katse naasta meie ellu. Aastad, mis olin üksi Noah’d kasvatanud, olid loonud tugevuse, mida ei saanud lihtsalt tühistada. Tema naasmine, kuigi kauaoodatud, oli liiga hilja, liiga täis tema mineviku haavu. Otsustasin kaitsta elu, mille Noah ja mina olime üles ehitanud, elu, mis, hoolimata kõigist raskustest, oli ilma temata täiuslik.