Gulsirin Derbeneva ja Ais Malikov, nüüdseks vastavalt 61- ja 58-aastased, on elav tõestus armastuse ja vankumatu pühendumuse jõust. Nende kodu, mis kunagi kajas tühjusest pärast vanemate laste lahkumist, on nüüd täidetud 40 lapse rõõmsa sagimise ja naeruga.

Enne teineteise leidmist olid nii Gulsirin kui ka Ais läbi elanud omajagu katsumusi, kasvatades lapsi varasematest abieludest. Kui nende lapsed suureks kasvasid ja oma elu peale läksid, valitses kodus ootamatu tühjus. Soovides seda tühimikku täita, langetasid nad 2011. aastal elu muutuva otsuse – nad adopteerisid kaks tüdrukut lastekodust.

See südamlik samm sütitas neis midagi suurt. Üks laps tõi kaasa teise ja peagi oli nende kodust saanud varjupaik paljudele. „Me adopteerime sageli õdesid-vendi,” selgitab Ais, rõhutades, kui oluline on hoida perekondi koos.

Nende kodu on pidevas liikumises. Poisid elavad spordile, tüdrukud säravad tantsus ja muusikas. Seinte külge riputatud auhinnad ja tunnustused jutustavad lugusid nende laste pühendumusest ja vanemate vankumatust toetusest.

„Kunagi oli maja tühjavõitu,” tunnistab Gulsirin, „aga nüüd pulbitseb see elust.” Eriti toovad sära pühad, kui nii täiskasvanud lapsed kui ka lapselapsed kokku tulevad. „Me ei tunne oma vanust,” ütlevad nad naerdes. „Need lapsed on meie jõud, meie inspiratsioon. Me elame nende jaoks.”