Kolmteist aastat tagasi sain ma isaks väikesele tüdrukule, kes oli kaotanud kõik. Tema vanemad olid läinud ning ta hoidis haigla erakorralise meditsiini osakonnas minust kinni, sosistades: „Palun ära jäta mind üksi.“ Sel ööl andsin ma lubaduse, et ma ei tee seda kunagi. Ma kasvatasin teda nagu oma lihast last, ehitasin oma elu tema ümber ning armastasin teda iga marrastatud põlve, iga öise õudusunenäo ja iga olulise tähiseni jõudmisel.
Kui Anett sai kuueteistkümneaastaseks, oli ta nutikas, kangekaelne ja vaimukas – laps, kes pööritab sinu vaimustuse peale silmi, kuid sisimas soovib, et sa oleksid olemas. Mul oli kindel töö, kodu ja süda, mis avanes aeglaselt Maritile – õele, keda ma usaldasin… kuni ööni, mil ta näitas mulle midagi, mis pani mu vere tarretuma.
Valvekaamera salvestis näitas kapuutsiga kuju sorimas minu seifis – kohas, kus hoidsin Aneti ülikoolifondi. Minu esimene mõte oli õudus ja reedetud saamine. Kuid tõde oli veelgi kummalisem. Marit ise oli selle lavastanud. Ta tunnistas enese rahuloluga: „Ta ei ole ju sinu tütar.“ Naine, keda olin pidanud osaks perest, oli üritanud hävitada elu, mille olin ehitanud koos tüdrukuga, keda ma armastasin.
Tegin asja selgeks: Marit pidi lahkuma. Ei mingit vaidlust, ei mingit arutelu. Anett, kahvatu ja värisev, vaatas mind trepilt, kartes, et äkki hakkan ma ka temas kahtlema. Ma hoidsin teda kõvasti kinni ja sosistasin: „Ükski töö, ükski naine, mitte miski pole väärt sinu kaotamist. Sina oled minu vastutus. Sina oled minu tütar.“ Sel hetkel loksus maailm uuesti paika.
Mõned usuvad, et pere loob veri. Kuid Anett valis minu sel ööl haiglas ja mina valin tema iga jumala päev. Läbi iga katsumuse, iga südamevalu ja iga hirmuhetke – armastus tähendab kohal olemist. Just selline ongi lapsevanemaks olemine: ebatäiuslik, segane ja täiesti vankumatu.