Pärast seda, kui Elerin 17-aastaselt emaks sai, ohverdas ta oma hariduse ja unistused – sealhulgas lõpuballi, mida ta oli alati ette kujutanud –, et pakkuda oma pojale Arturile väärtuslikku elu. 18 aastat töötas ta kurnavates öövahetustes ja kasvatas poega üksi, mattes oma kahetsuse sunnitud naeru alla alati, kui teemaks tuli tema „peaaegu toimunud“ lõpupidu. Kui Artur jõudis oma gümnaasiumi lõpuklassi, mõistis ta, et parim viis ema ohvrite austamiseks on kinkida talle tagasi see hetk, mille ta kaotas. Ta palus ema oma kaaslaseks lõpuballile – žest, mis tõi Elerinile pisarad silma ning täitis ta uskumatuse ja puhta rõõmuga.
Plaan põrkas aga Arturi kasuõe Beriti vihasele vastuseisule, kes pidas seda ideed „mishatuks“ ja „nanduvaks“. Berit, kes oli tuntud oma upsakuse ja sotsiaalse staatuse kinnisidee poolest, kiusas neid enne üritust lakkamatult, pilgates Elerini kui „keskealist“, kes on teismeliste peole liiga vana. Hoolimata rünnakutest jäi Artur rahulikuks. Ta koordineeris salaja tegevust koolidirektori ja korraldusmeeskonnaga, et õhtu kujuneks austusavalduseks ema vastupidavusele, mitte piinlikkuse allikaks.
Lõpuballi õhtul nägi Elerin puudersinises kleidis elegantne välja, kuigi tema ärevus koolihoovi jõudes kasvas. Truuks oma loomusele, üritas Berit korraldada avalikku alandust, küsides valjuhäälselt, kas üritus on segi aetud „perepäevaga“, ning pilkas Elerini kaasõpilaste ees. Arturi käivitatud plaan pööras aga olukorra kiiresti ümber. Tseremoonia ajal astus direktor lavale, et jagada Elerini lugu ja tema ohverdusi, mis päädis kogu lennu tormilise püstijalaplaksutusega. Kui saal täitus juubeldamisega, varises Beriti sotsiaalne staatus kokku; ta jäi üksi ja kivistunult seisma, samal ajal kui tema enda sõbrad tema julmusest eemale tõmbusid.
Tagajärjed Beriti jaoks jätkusid kodus, kus tema isa Mihkel lõpuks kannatuse kaotas. Pärast seda, kui Berit oli uksest sisse tormanud ja Elerini aadressil uusi solvanguid pildunud, esitas Mihkel talle range ultimaatumi ja pidas maha tõsise loengu. Ta määras tütrele kogu suveks koduaresti, konfiskeeris telefoni ja võttis käest autoõiguse, tehes selgeks, et selline käitumine on perekonnale häbiplekk. Ta ütles otse, et Berit hävitas omaenda lõpupeo kogemuse hetkel, mil ta valis õeluse austuse asemel, mille Elerin oli peaaegu kahe aastakümne raske tööga välja teeninud.
Lõpuks kinkis see õhtu Elerinile sügava hingerahu, kuna ta tundis viimaks, et tema mineviku ohverdusi on märgatud ja väärtustatud. Toimus muutus – ta ei näinud end enam kui „ebamugavat“ eksitust, vaid mõistis, et on oma poja silmis kangelanna ja kogukonnale inspiratsiooniks. Isegi Berit taltus viimaks, saates käsitsi kirjutatud vabanduse ja võttes edaspidi omaks lugupidavama tooni. Arturi jaoks ei seisnenud võit vaid avalikus austuses või kaminasimsil seisvates fotodes, vaid teadmises, et tema ema mõistis lõpuks oma tohutut väärtust.