„Loodan, et need võimlemismatid peavad talle vastu!” märkis üks võimlejatest, ajades kõik enda ümber naerma. Emma kuulis iga sõna, kuid ei öelnud midagi. Ent vaid mõni minut hiljem, kui ta astus võimlemispõrandale, juhtus midagi, mis jättis kogu spordisaali täielikku hämmingusse…
Kuid kõik muutus pärast rasket vigastust.
Ühel treeningul sai Emma nii tõsiselt vigastada, et pidi võimlemise täielikult pooleli jätma. Arstid hoiatasid teda, et taastumine võtab kaua aega, ning peaaegu kaksteist kuud ei saanud ta naasta spordiala juurde, mida ta nii väga armastas.
Sellest hoolimata ei loobunud Emma kunagi oma unistusest.
Ta järgis taastusraviprogrammi, käis regulaarselt arstide juures ning hakkas tasapisi oma jõudu taastama.
Lõpuks, peaaegu aasta möödudes, andsid arstid talle loa treeningutele naasta.
Emma oli üliõnnelik.
Ta teadis, et ei suuda kohe kõiki varasemaid harjutusi sooritada, kuid oli otsustanud kõvasti tööd teha ja endale tõestada, et vigastus ei olnud tema sportlaskarjäärile lõppu teinud.
Treener tervitas teda rõõmuga ning hakkas valmistama teda ette esimeseks võistluseks pärast pikka pausi.
Kuid mitte kõik ei olnud tema tagasituleku üle rõõmsad.

Kui Emma võistlusele saabus, märkas ta kohe teiste võistlejate üllatunud pilke.
Enamik tüdrukutest olid saledad, sportlikud ja olid treeninud järjepidevalt. Emma välimus erines neist nüüd märgatavalt.
Alguses püüdis ta teiste reaktsioone lihtsalt ignoreerida.
Kuid niipea, kui teadustaja tema nime välja kuulutas, kuulis ta läheduses mitut võimlejat sosistamas.
„Oota, kas ta tõesti võistleb meiega?”
Üks tüdrukutest vaatas teda pealaest jalatallani ja hakkas naerma.
„Loodan, et seekord toodi tugevamad matid!”
Teised puhkesid samuti naerma.
Emma langetas pilgu ja teeskles, et pole midagi kuulnud.
Kuid iga sõna oli temani jõudnud.
Ta oleks võinud neile vastu astuda. Ta oleks võinud vaielda või lihtsalt lahkuda.
Selle asemel hingas ta sügavalt sisse ja jätkas oma esinemiseks valmistumist.
Treener astus tema juurde ja vaatas teda murelikult.
„Kas oled kindel, et oled valmis?” küsis ta vaikselt.
Emma noogutas.
„Olen seda hetke peaaegu aasta oodanud. Ma ei kavatse nüüd alla anda.”
Treener naeratas ja soovis talle edu.

Mõni minut hiljem kuulutati Emma nimi uuesti välja.
Ta kõndis võimlemispõranda keskele ning publik jäi tasapisi vaikseks.
Teised võimlejad seisid läheduses ja jälgisid teda kahtlustavate pilkudega. Mõned neist naeratasid endiselt, oodates ilmselgelt, et tema esinemine lõpeb piinliku läbikukkumisega.
Emma võttis oma esialgse asendi sisse.
Ta sulges hetkeks silmad, hingas sügavalt sisse ja meenutas kõiki neid tunde, mille ta oli veetnud taastudes, kogu valu, mida ta oli talunud, ning kõiki neid hetki, mil ta oli tahtnud alla anda, kuid otsustas siiski jätkata.
Siis algas muusika.
Alguses olid tema liigutused ettevaatlikud ja kontrollitud. Ta sooritas esialgse kavaosa graatsiliselt, näidates, et hoolimata pikast pausist polnud ta oma oskusi unustanud.
Seejärel järgnesid pöörded, hüpped ja kaunilt koordineeritud liigutused.
Publik hakkas tema esitust üha tähelepanelikumalt jälgima.
Emma ei püüdnud kedagi muljet avaldada kiiruse ega keeruliste trikkidega. Ta keskendus igale liigutusele, hoolitsedes selle eest, et tema keha liiguks muusika rütmis.
Treener jälgis teda närviliselt väljaku äärest.
Kui Emma jõudis oma kava keskele, sooritas ta keerulise kombinatsiooni, mida oli pärast vigastusest taastumist mitu nädalat harjutanud.
Hetkeks kaotas ta tasakaalu.
Üks võimlejatest sosistas midagi, oodates, et Emma kukub.
Kuid Emma taastas kiiresti tasakaalu ja jätkas.
Muusika muutus valjemaks.
Ta liikus põranda keskele, sooritas veel ühe pöördesarja ning lõpetas võimsa hüppega, millele järgnes kindel ja kontrollitud maandumine.
Hetkel, mil tema jalad puudutasid matti, jäi kogu spordisaal vaikseks.
Siis hakkas keegi publikust plaksutama.
Temaga ühines veel üks inimene.
Mõne sekundiga täitus kogu saal valju aplausiga.
Emma seisis keset põrandat, hingeldades ega suutnud uskuda, mis just juhtunud oli.
Treener jooksis tema juurde ja kallistas teda.
„Sa tegid selle ära, Emma! Sa tõesti tegid selle ära!”
Kuid suurim üllatus ootas teda alles ees.
Kui kohtunikud tulemused välja kuulutasid, avastas Emma, et oli saanud võistluse ühe kõrgeima punktisumma.
Ta polnud mitte ainult oma kava edukalt lõpetanud, vaid võitnud ka medali.
Samad tüdrukud, kes olid teda varem mõnitanud, seisid nüüd vaikides.
Lõpuks astus üks neist Emma juurde.
„Mul on kahju,” ütles ta vaikselt. „Me poleks tohtinud selliseid asju öelda.”
Emma vaatas talle hetkeks otsa.
„Ma tean, et ma pole enam seal, kus varem olin,” vastas ta. „Mul on veel palju tööd teha. Aga vähemalt olen ma siin ja teen seda, mida armastan.”
Tüdruk langetas pilgu ega öelnud midagi.
Hiljem, kui ajakirjanikud küsisid Emmalt, mis aitas tal pärast nii rasket aastat tagasi tulla, andis ta vastuse, mis üllatas kõiki.
„Ma ei tulnud siia selleks, et tõestada, et olen kellestki parem. Ma tulin siia selleks, et tõestada, et vigastus ei suutnud minult mu unistust ära võtta. Minu keha on muutunud, kuid armastus võimlemise vastu pole kuhugi kadunud.”
Tema sõnad levisid kiiresti pealtvaatajate seas ning paljud tulid teda õnnitlema.
Samal õhtul helistas Emma oma vanematele ja rääkis neile kõigest.
Tema ema puhkes nutma, kui kuulis, et tütar oli medali võitnud.
Kuid Emma ütles midagi, mis liigutas ema veelgi rohkem:
„Ema, medal on imeline, aga täna tunnen ma lõpuks, et olen jälle mina ise.”
Ja võib-olla oligi see tema suurim võit.
Sest mõnikord ei tähenda kõige võimsam tagasitulek võistluse võitmist ega medali saamist.
See tähendab julguse leidmist, et uuesti alustada ka siis, kui kõik teised, sealhulgas sina ise, on hakanud kahtlema, kas sa üldse kunagi veel suudad seda teha.