Ma ei kasvanud üles stabiilses kodus. Mu vanemad triivisid mu ellu ja sealt jälle välja, võideldes sõltuvuste ja kaosega. Nii jäi minu kasvatamine vanavanemate, Mamma ja Papa õlgadele. Nende väike kriuksuv maja lõhnas supi, männiokka-puhastusvahendi ja vana pesu järele, kuid see oli täis armastust. Nad ohverdasid kõik, et mul oleks võimalus paremale elule – nad käisid igal kooliaaktusel, aitasid kodutöödega ja õpetasid mulle, et „piisavalt on juba õnnistus“. Nad pakkusid mulle soojust, stabiilsust ja lootust maailmas, kus miski polnud püsiv.
Koolist sai minu pelgupaik. Sukeldusin õpikusse, sain parimaid hindeid ja kandideerisin igale stipendiumile, mille leidsin. Kui sain teate, et olen vastu võetud oma unistuste ülikooli, nägin nende silmis uhkust ja kõiki neid ohverdusi, mida nad olid teinud. Mõistsin alles siis, kui rasket koormat nad olid minu nimel kandnud. Lubasin endale, et teen neile au, kuid sisenedes rikkuse ja võimaluste maailma, hakkasin oma mineviku kohta valetama. Luuletasin kokku lugusid oma vanematest ja lapsepõlvest, luues endast versiooni, mis näis tugev ja täiuslik, varjates tõde selle kohta, kes ma tegelikult olin.
Ülikooli ajal kohtasin Andrest, enesekindlat ja jõukat noormeest, kes imetles minu „sinnatust“. Lasin tal uskuda lugu, mille olin ise välja mõelnud, ja kui ta palus mu kätt, nõustusin kõhklemata. Pulmaplaneerimine oli pillav ja ma ei rääkinud sellest oma vanavanematele midagi, arvates, et säästan neid kuludest ja piinlikkusest. Valetasin endale, et räägin tõtt hiljem, kui sõrmus on sõrmes ja pidupäev möödas. Ma ei osanud arvata, et minevik, mida püüdsin seljataha jätta, järgneb mulle ja leiab hääletult tee tseremooniale.
Pulmapäeval saabusid Mamma ja Papa kutsumata, kaasas vana riidest kott täis mälestusi elust, mille nad olid mulle andnud. Andres, teadmata, kes nad on, tõrjus nad eemale ja keelas neile sissepääsu üritusele, mida ta pidas oma eraasjaks. Ma seisin seal nagu kivistunult ja lasksin mehel, kellega olin just abiellunud, saata minema inimesed, kes olid mind üles kasvatanud. Mu vanavanemad lahkusid vaikides, nende ohverdusi sel hetkel ei tunnustatud. Alles jäi vaid kulunud riidest kott, mis peitis endas aastatepikkust armastust ja salajasi sääste.
Nädal hiljem jõudis see kott minu kontorisse. Selle sees olid kümned ümbrikud, hoolikalt Mamma käekirjaga märgistatud, täis raha, mida nad olid minu tuleviku jaoks säästnud. Iga rahatäht jutustas loo ohverdusest ja armastusest – nad olid terve elu seadnud minu vajadused enda omadest ettepoole. Süütundest ja leinast murtuna mõistsin lõpuks nende pühendumise sügavust. Naasin nende koju, langesin põlvili ja palusin andestust. Papa kaisutas mind ja andestas, tuletades meelde, et nende armastus polnud kunagi kahanenud. Lõpuks oli nende armastuse tõde vaieldamatu ja minu valede taak sai õppetunniks, mida kannan endaga igavesti.