Viisteist tuletõrjujat saabus minu poja sünnipäevapeole – kuid kui nende kapten kiivri peast võttis, jäi mul hing kinni
Minu kümneaastane poeg oli kuidagi suutnud veenda viitteist tuletõrjujat oma sünnipäevapeole tulema. Juba siis, kui ta teatas, et ma peaksin nende kapteniga abielluma, oleksin tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. Kuid kui mees kiivri peast võttis, tundsin tema näo ära. Ja äkitselt oli sünnipäevapidu viimane asi, millele ma mõtlesin.
Olen 40-aastane ja kasvatan oma poega Markust peaaegu kogu tema elu üksinda.
Tema isa Jaan jättis meid maha, kui Markus oli alles beebi. Ta ütles, et pole veel valmis lapse eest vastutama, pakkis oma asjad ja kadus meie elust.

Kui Markuse kümnes sünnipäev lähenes, tahtsin talle midagi tõeliselt erilist korraldada.
Kutsusin külla kaksteist tema koolikaaslast, tellisin pitsat, ostsin šokolaaditordi ja kaunistasin elutoa õhupallidega.
Kõik kulges plaanipäraselt, kuni kuulsin õues valju mootorimürinat.
Vaatasin aknast välja ja tardusin.
Meie maja ette oli peatunud tuletõrjeauto.
Enne kui jõudsin üldse aru saada, mis toimub, peatus selle taha veel teinegi.
Viisteist tuletõrjujat astusid autodest välja, kaasas kingikotid, jalgpall ja tohutu tordikarp.
„Vabandage, aga ma arvan, et te olete vale aadressi peale sattunud,“ ütlesin õue minnes.
Üks neist naeratas.
„Kas Markus on kodus?“
Enne kui jõudsin vastata, jooksis mu poeg aiast välja.
„Te tulitegi päriselt!“
Vaatasin teda jahmunult.
„Markus, mis siin toimub?“
Laia naeratusega selgitas ta, et oli tuletõrjujatega tutvunud kooli ekskursioonil tuletõrjedepoosse.
Ilmselt oli ta mõnega neist sõbraks saanud ning käis aeg-ajalt pärast oma huvitegevust raamatukogu poole minnes ka tuletõrjedepoost läbi.
See viimane teave pani mind kohe tähelepanelikumalt kuulama.
„Oota nüüd. Sa käisid tuletõrjedepoos ilma mulle ütlemata?“
Ta langetas pea.
„Ma tahtsin lihtsalt tere öelda.“
Selgitasin talle, et räägime sellest hiljem, kuid ta tuletas mulle kiiresti meelde, et täna on tema sünnipäev.
Tuletõrjujad naersid ja üks neist ulatas talle pakitud kingituse.
Nad selgitasid, et Markus oli neid eelmisel nädalal külla kutsunud ning nende meeskond oli otsustanud korraldada väikese külaskäigu kogukonnaürituse raames.
Seejärel tegi üks tuletõrjujatest märkuse, mille peale oleks mul peaaegu tass käest kukkunud.
„Teie poeg räägib, et teete maailma parimaid pannkooke ja pole juba aastaid korralikul kohtingul käinud.“
Pöördusin Markuse poole.
„Markus!“
Ta kattis naerdes näo kätega.
Kuid sellega polnud ta veel lõpetanud.
Ta haaras mul käest ja vedas mind ühe suurekasvulise tuletõrjuja juurde, kes seisis tuletõrjeauto kõrval.
Mees kandis kiivrit ja tema vorm erines teiste omast.
„Ema, tema on kapten Rasmus,“ teatas Markus uhkelt. „Minu arvates peaksid sa temaga abielluma.“
Kõik puhkesid naerma.
Oleksin tahtnud maa alla vajuda.
„Markus, sa ei saa lihtsalt niimoodi midagi öelda!“
Kapten naeris.
„Ta on seda juba mitu nädalat korraldanud.“
Midagi tema hääles pani mind äkitselt peatuma.
Ta haaras kiivrist ja võttis selle peast.
Mu naeratus kadus.
Tema juuksed olid varasemast lühemad ja meelekohtadest juba hallid. Silmade ümber olid tekkinud väikesed kortsud ning tema nägu nägi vanem välja.
Kuid selle naeratuse tundsin ma kohe ära.
Samuti väikese armi tema kulmu kohal.
Mu süda hakkas kiiresti peksma.
„Rasmus?“
Ta vaatas mulle hetke otsa, enne kui vastas.
„Tere, Kärt.“
Ta oli minu esimene suur armastus.
Poiss, kellega olin kunagi kujutlenud end kogu ülejäänud elu veetvat, seisis nüüd äkitselt minu ees, ümbritsetuna tuletõrjujatest, samal ajal kui mu poeg püüdis uhkelt meie pulmi korraldada.
Sellest oli möödunud kakskümmend kaks aastat, kui teda viimati nägin.
Kuueteistaastaselt oli Rasmus see poiss, kes ootas mind igal pärastlõunal klassiruumi ees, isegi kui pidi selle tõttu oma bussist maha jääma.
Olime kaks aastat koos olnud, teinud plaane ülikooli kohta ja rääkinud lõputult meie ühisest tulevikust.
Siis jäi tema isa raskelt haigeks ning varsti pärast keskkooli lõpetamist kolis Rasmus ära.
Alguses helistas ta mulle igal õhtul.
Siis muutusid kõned harvemaks.
Lõpuks lakkasid need täielikult.
Kuude kaupa olin mõelnud, mida olin valesti teinud.
Ja nüüd seisis ta jälle minu ees.
„Ema, kas sa tunned teda?“ küsis Markus.
Rasmus naeratas.
„Me tundsime teineteist väga ammu.“
Tundsin, kuidas veri mulle näkku tõusis.
„Tegelikult olime me rohkem kui lihtsalt sõbrad,“ tunnistasin.
Pidu jätkus, kuid ma ei suutnud peaaegu millelegi keskenduda.
Rasmus heitis mulle aeg-ajalt pilke ja ma tabasin end ikka ja jälle teda vaatamast.
Kui tuletõrjujad lõpuks oma asju kokku pakkima hakkasid, põimis Markus käed ümber Rasmuse vöökoha.
„Aitäh! See oli mu elu parim sünnipäev!“
Rasmus naeratas ja tuletas talle meelde, et ta annaks mulle teada, enne kui pärast kooli kuhugi läheb.
Markus noogutas süüdlaslikult.
Seejärel tuli Rasmus minu juurde.
„Kas sa tahaksid kunagi minuga kohvi jooma minna?“
Ristatasin käed.
„Sa lihtsalt kadusid tookord.“
Tema naeratus kadus.
„Ma tean. Ja ma võlgnen sulle vabanduse.“
„Kakskümmend kaks aastat hilinenud vabanduse.“
„Sul on õigus.“
Ma polnud valmis talle lihtsalt andestama ainult sellepärast, et ta oli äkitselt uuesti minu ellu ilmunud.
Ta ulatas mulle oma telefoninumbriga visiitkaardi ja lubas, et ei hakka mulle survet avaldama.
Kolm päeva hiljem, pärast seda, kui olin temale mõelnud palju rohkem, kui olin valmis tunnistama, saatsin talle sõnumi.
Leppisime kokku kohtumise väikeses kohvikus pargi lähedal.
Ta oli juba varakult kohal ja näis nii närviline, et see tuletas mulle meelde meie esimest kohtingut.
Rääkisime oma tööst, peredest ja kõigest, mis oli juhtunud nende aastate jooksul, mil me polnud suhelnud.
Rasmus oli kaks aastat tagasi üle tulnud meie kohaliku päästekomando juurde. Kolmekümnendates oli ta korra abiellunud, kuid abielu oli mõne aasta pärast purunenud.
Tal polnud lapsi.
Lõpuks asetasin oma kohvitassi lauale.
„Rasmus, ma pean teadma, mis tookord juhtus. Miks sa lõpetasid mulle helistamise?“
Ta vaatas oma käsi.
Tema isa oli vajanud operatsiooni ja kuudepikkust taastusravi. Rasmus oli võtnud vastu töökoha laos, aidanud oma vanemaid ning püüdnud samal ajal jätkata tuletõrjujaks saamise väljaõpet.
„Ma olin täiesti kurnatud, Kärt. Ma peaaegu ei maganud. Iga kord, kui rääkisid ülikoolist ja meie ühisest tulevikust, tundsin, et annan lubadusi, mida ma ei suuda täita.“
„Nii et otsustasid lihtsalt kaduda?“
„Ma arvasin, et kui lasen sul minna, saad elada sellist elu, nagu sa väärid.“
Vaatasin talle otsa.
„Sa ei lasknud mul minna. Sa jätsid mind telefoni kõrvale istuma, ootama, et sa helistaksid, ja mõtlema, kas olin midagi valesti teinud.“
Tema silmad täitusid pisaratega.
„Ma tean. Olin kaheksateist ja kartsin. Oleksin pidanud sulle tõtt rääkima.“
Esimest korda uskusin, et ta mõistis tõeliselt, kui palju ta oli mulle haiget teinud.
Me ei saanud kohe uuesti paariks.
Kohtusime veel kohvi joomiseks ja hiljem käisime aeg-ajalt koos õhtust söömas.
Rasmus ei kiirustanud mind millegagi ning tundis minu elu vastu siirast huvi.
Ta kuulas lugusid Markusest, küsis tema kooliprojektide kohta ega pannud mind kunagi tundma, et minu kohustused oleksid talle koormaks.
Lõpuks kutsusin ta ühel pärastlõunal meiega parki aega veetma.
Markus võttis kaasa tuletõrjeauto mudeli, mida ta pidi kooliprojekti jaoks kokku panema, kuid millega tal oli raskusi.
Rasmus pakkus oma abi, kuid Markus nõudis, et tahab ise hakkama saada.
„Siis hoian mina lihtsalt detaile kinni, kuni sa ise lahenduse leiad,“ ütles Rasmus.
Nad veetsid peaaegu tunni koos selle kallal töötades.
Mul oli hea meel neid naermas näha, kuid samal ajal hakkasin kartma.
Markus oli juba kogenud, kuidas üks isakuju tema elust kadus.
Ma ei tahtnud, et ta kiinduks uuesti kellessegi, kes võiks ühel päeval jälle lahkuda.
Ühel õhtul esitas ta mulle küsimuse, mis murdis mu südame.
„Ema, kas Rasmus võiks kunagi saada minu uueks issiks?“
Istusin tema kõrvale.
„Rasmus hoolib sinust, kallis. Aga me alles õpime teineteist uuesti tundma. Me ei tea veel, milline meie tulevik välja näeb.“
Ta langetas pilgu.
„Nii et tema võib ka ära minna nagu isa?“
Tõmbasin ta oma embusesse.
„Sinu isa tehtud valikud ei olnud kunagi sinu süü. Ja sa ei pea kunagi midagi tegema selleks, et keegi sinu juurde jääks.“
Järgmisel pärastlõunal rääkisin Rasmusele meie vestlusest.
Ta kuulas tähelepanelikult.
„Ma ei taha, et Markus arvaks, nagu püüaksin tema isa asendada,“ ütles ta. „Aga ta on mulle oluline, Kärt. Ma ei taha ka teeselda, et see pole nii.“
Leppisime kokku, et ausus peab olema kõige tähtsam.
Kui Markus küsis Rasmuselt otse, kas temast saab tema isa, andis Rasmus talle südamliku vastuse.
„Sinu ema meeldib mulle ja mulle meeldib väga sinuga aega veeta. Aga me ei tee veel pulmaplaane. Mida ma sulle lubada saan, on see, et olen sinuga alati aus.“
Markus näis selle vastusega rahul olevat.
Mõne kuu jooksul läks kõik suurepäraselt.
Siis helistas Rasmus mulle ühel õhtul ja palus, et kohtuksin temaga pargis.
Tema näoilme tegi mind kohe murelikuks.
Ta rääkis, et talle oli pakutud kõrgemat ametikohta suuremas päästekomandos, mis asus kolme tunni kaugusel.
See oli tööalane võimalus, mida ta oli aastaid oodanud.
„Kandideerisin sellele kohale enne seda, kui meie kohtuma hakkasime,“ selgitas ta. „Täna helistati ja nad tahavad, et ma pakkumise vastu võtaksin.“
Mu kõht tõmbus krampi.
„Nii et lähed jälle ära?“
„Ma pole veel otsustanud.“
Vana valu tuli tagasi.
Kui ta viimati lahkus, kulus mul aastaid, et end veenda, et ma ei lase enam kunagi kellelgi mind niimoodi haavata.
Nüüd ei suutnud ma ette kujutada, et peaksin Markusele veel ühe lahkuminekuga seotud valu põhjustama.
„Ma ei saa lubada, et ta kiindub kellessegi, kes ühel päeval lihtsalt kaob,“ sosistasin.
Rasmus vaatas mulle otse silma.
„Ma ei kaoks lihtsalt ära. Ja ma ei taha, et teeksime otsuseid hirmu tõttu.“
Kaks päeva ei vastanud ma peaaegu üldse tema sõnumitele.
Siis helistas ta mulle.
„Ma ei nõua, et ütleksid mulle, mida teha,“ ütles ta. „Ma lihtsalt ei taha, et lõpetaksime kõik sellepärast, et keeldume omavahel rääkimast. Ma tegin seda juba korra ja see oli mu elu suurim viga.“
Rääkisime peaaegu kaks tundi.
Selgitasin talle, et ma ei saa Markust tema koolist, sõprade ja vanavanemate juurest ära kolida ainult suhte pärast, mis alles areneb.
Rasmus mõistis mind.
Siis ütles ta midagi, mida ma polnud oodanud.
„Ma armastan sind, Kärt.“
See oli esimene kord, kui ta neid sõnu ütles pärast seda, kui olime teismelised olnud.
Mu silmad täitusid pisaratega.
„Mina armastan sind ka. Aga armastus ei pane kõiki probleeme lihtsalt kaduma.“
„Ma tean.“
Nädal hiljem helistas ta mulle ja teatas oma otsusest.
Ta oli sellest töökohast loobunud.
Ta selgitas, et oli mõelnud oma karjääri, perekonna ja elu peale, mille ta oli endale üles ehitanud.
Ta ei loobunud oma tulevikust minu pärast. Ta valis tuleviku, mida ta tegelikult soovis.
Lõpuks mõistsin, et poisist, kes kunagi keerulisi vestlusi vältis, oli saanud mees, kes oli valmis nendega silmitsi seisma.
Eelmisel pühapäeval käisime koos naabruskonna grillipeol.
Markus jooksis oma jalgpalliga eespool ja tuli seejärel tagasi, et tutvustada Rasmust ühele oma koolikaaslasele.
„See on Rasmus,“ teatas ta uhkelt. „Minu ema sõber ja minu sõber.“
Rasmus naeris.
„Täpselt nii.“
Kui poisid jälle eemale jooksid, võttis Rasmus mul käest kinni.
„Sinu poeg korraldas mulle tuletõrjedepoos üsna põhjaliku töövestluse,“ ütles ta.
Kergitasin kulmu.
„Mida ta sinult küsis?“
„Kas mulle meeldivad pannkoogid, kas ma oskan jalgpalli visata ja kas ma olen sinu emaga kena.“
Puhkesin naerma.
„Ja mida sa talle vastasid?“
„Et kõigile kolmele küsimusele saan vastata jah. Kuigi jalgpallis pean veel natuke harjutama.“
Toetasin pea tema õlale.
Kakskümmend kaks aastat tagasi oli Rasmus kadunud, ilma et oleks mulle korralikult hüvasti jätnud.
Ma ei saanud seda valu olematuks muuta ega kavatsenud teeselda, nagu oleks meie ühine tulevik kindel.
Me polnud kihlatud ega olnud veel rääkinud kokku kolimisest või pulmadest.
Kuid ma ei tundnud enam vajadust lubadustega kiirustada.
Vaatasin, kuidas Rasmus üle muru jooksis, kui Markus teda mängima kutsus.
Mu poeg naeris ja oli täiesti õnnelik.
Ja äkitselt mõistsin midagi väga olulist.
Meie perekond polnud kunagi olnud poolik lihtsalt sellepärast, et meid oli kaks.
Rasmus polnud tulnud meid päästma ega kedagi asendama.
Ta oli siin, sest tahtis tõeliselt meie elust osa saada.
Ma ei teadnud, kas me kunagi abiellume.
Kuid vaadates, kuidas ta mu pojale jalgpalli viskas, mõistsin midagi, millest ma seitsmeteistkümneaastaselt veel aru ei saanud.
Armastus ei tähenda ainult seda, et lubad kellelegi igavesti tema kõrvale jääda.
Mõnikord tähendab armastus lihtsalt seda, et valid teineteist ikka ja jälle, räägid tõtt ning tõestad seda valikut kõigil neil tavalistel päevadel, mis sellele järgnevad.