Seitsmekümne viie aastaselt oli mu päevadel väljakujunenud rütm. Keedetud kaerahelbepuder porgandikuubikutega, kofeiinivaba kohv, surmakuulutuste lugemine ja jalutuskäik parki, et istuda pingil, mida jagasime kunagi Eha ja mina. See rutiin hoidis tühjust eemal ja vestlus naise mälestusega tundus päeva ainsa osana, millel oli mõte. Elust oli saanud korduvate liigutuste jada, vaikne austusavaldus sellele, mis kunagi oli.
Kuid ühel vihmasel hommikul see rutiin purunes. Minu ees seisis väike tüdruk, vaevalt viieaastane, seljas kootud kampsun ja jalas erkpunased kummikud. Ta tutvustas end Liisuna ja asetas kõhklemata oma jaki mu põlvedele, et mind vihma eest kaitsta. Jakile oli tikitud kuldne „E“ ja väike tammekiri – täpne koopia Eha jakist aastakümnete tagant. Mu süda jättis löögi vahele. Millegipärast oli sellest lapsest saanud sild minevikku, mille pidasin igaveseks kadunuks.
Järgmised päevad ei olnud enam tavalised. Ma otsisin Liisut ja tema vanaema, olles kindel, et pean teada saama selle jaki loo. Iga samm eemale oma pargipingist oli samm eemale üksindusest, mis oli mind aastaid neelanud. Esimest korda üle pika aja tundus elu ebakindel, kuid elus – täis võimalusi ja lootust.
Lõpuks kohtusin hooldekodus taas Ehaga. Aastatepikkused arusaamatused, südamevalu ja lahusolek purskusid välja emotsioonide tulvana. Me leppisime vaikselt, jagades pisaraid ja mälestusi, ning Liisu hoidis meie mõlema ümbert kinni kui elav niit, mis sidus meie perekonna taas kokku. See väike jakk, maiustused ja jällenägemise soojus tuletasid meile meelde, et kord kaotatud armastuse võib taas leida, kui on vaid kannatust ja julgust.
Viis aastat hiljem oli meie kodu täidetud naeru, värskete lillede ja ühiste rutiinidega, mis ei olnud enam tühjad, vaid täis armastust. Liisust oli saanud erk ja tark tüdruk, Eha ümises köögis laulda ja mina hoolitsesin aia eest. Mehest, kes kord ootas pargipingil minevikku, oli saanud taas isa, vanaisa ja abikaasa. Elu oli tagasi tulnud – mitte prognoositavana, vaid lõpmatult palju ilusamana.