Koridori puidust seinapaneelid nagisesid vastasseisu raskuse all – heli, mis peaaegu kadus kahe mehe raskete, katkendlike hingetõmmete taustal, justkui oleksid nad terve elu sama õhu pärast võidelnud. Eliasest oli saanud Juliuse jaoks lõks – ta surus oma venda nii kõvasti vastu seina, et nende varalahkunud isa raamitud foto kolises vastu krohvi. Tema sõrmenukid olid valged, haare Juliuse kraest nii tugev, et kangas ähvardas rebeneda. Juba nädalaid oli kahtlus temas kasvanud nagu nakkus, mida toitsid kadunud kanderidadega raamatupidamisdokumendid ja sosistatud kuulujutud perefirmas. Elias oli veendunud, et Julius oli raha kõrvale pannud, et katta oma aina kasvavaid hasartmänguvõlgu – reetes pärandit, mida nad pidid koos kaitsma.
„Sa valetasid mulle!“ karjus Elias, kaelalooned pingul, kui ta tõmbas parema rusika taha – surmav kaar täis frustratsiooni, valmis tabama. Ta ihkas füüsilist vabastust, lööki, mis karistaks reetmist, mis tundus nagu nuga tema ribide vahel. Julius ei võpatanud, ei tõstnud käsi kaitseks ega sulgenud silmi. Ta näis sel hetkel üllatavalt väike, nägu kahvatu koridori varjude taustal. Kui löök hakkas edasi liikuma, kummardus Julius veidi ettepoole, tema hääl vaevukuuldav kuiv sosin.
Sõnad olid lihtsad, vaid kolm: „Vaata pööningule.“
Mõju oli silmapilkne. Rusikas, mis oli vaid sentimeetrite kaugusel Juliuse lõualuust, peatus järsult, värisedes allasurutud jõust. Eliase silmad läksid suureks, viha justkui katkestas omaenda voolu, kui viimase kuu sündmused tema peas ümber paigutusid. Ta ei lasknud kätt kohe alla; tema haare kraest lõdvenes aeglaselt, kangas libises sõrmede vahelt nagu liiv. Julius hingas värisevalt välja ja vajus mööda seina veidi allapoole, kui surve kadus, kuid ta ei liikunud minema. Ta lihtsalt osutas ülespoole – lae poole, roomluugi suunas, mida nad polnud avanud pärast ema surma.
Elias pööras pea, pilk libises vennalt eemale ja jäi pidama koridori laes olevasse tumedasse ristkülikusse. Arusaam tabas teda nagu külm laine: Julius ei olnud see, kes raha varjas – tema oli see, kes varjas tõendeid kellegi teise varguse kohta. Kadunud summad ei olnud läinud kihlveokontorisse; need oli aastaid tagasi kõrvale juhtinud nende isa „usaldusväärne“ äripartner. Julius oli vaikselt müünud oma vara, et auk kinni katta ja hoida saladust, mis oleks muidu hävitanud nende isa maine ka pärast surma. Raamatupidamisraamat ei olnud Juliuse ahnuse jälg, vaid tema ohverduse kaart.
Elias astus sammu tagasi. Maja vaikus tundus järsku raske ja vabandav. Ta vaatas oma käsi, siis Juliust, kes sirutas värisevate sõrmedega oma kortsunud särki. Pikka ülestunnistust ega dramaatilist vabandust polnud vaja; tõde elas nüüd nende vahel, selge ja vaieldamatu. Elias sirutas käe välja – mitte löömiseks, vaid venna toetamiseks, haarates tema õlast kindla, maandava haardega. Nad ei rääkinud, kui nad koos redeli poole kõndisid, jättes viha koridori maha. Reetmine oli olnud tõeline, kuid see ei olnud venna patt – see oli kummitus, mille nad kavatsesid lõpuks rahule saata.