Noorpaar oli oma beebi sündi planeerinud viimse üksikasjani – kõik nurgad kodus olid pehmendatud ja turvameetmed rakendatud. Esimesed kuud möödusid rahus, kuid ühel ööl pöördus kõik pea peale. Nende laps hakkas äkitselt nutma nii lohutamatult ja valjult, nagu nad polnud kunagi varem kuulnud. Beebi ei rahunenud süles ega vaibunud pärast söötmist; tema pisike keha tõmbus krampi ja nägu muutus valust tulipunaseks.
Ärevil vanemad tormasid valvekliinikusse, kus arstid tegid pealiskaudse läbivaatuse ja teatasid, et tegu on tavalise koolikuga, mis on imikutel väga sage. Kirjutati välja rahustav ravim ja pere saadeti koju. Järgmise kahe päeva jooksul nutt aga ei lakanud. Beebi oli unetusest ja valust kurnatud. Liis ja Marek ootasid meeleheitlikult, usaldades arstide diagnoosi, kuigi nad ise olid väsimusest kokku kukkumas.
Kolmanda öö lõpus märkas isa last süles kiigutades kummalist detaili. Beebi liigutas ühte jalga tavapäraselt, kuid hoidis teist pidevalt kõverdununa ning röögatas, kui seda puudutati. Marek võttis kahtlustades lapsel sokid jalast ja kangestus õudusest. Üks beebi varvastest oli üles paistetanud, lillakas ja näis olevat justkui peenikese nööri poolt naha sisse lõigatud.
Lähemalt uurides selgus, et see polnud nöör, vaid ema pikk juuksekarv. See on seisund nimega “juuksekarva žgutt”, kus peenike karv mässib end ümber lapse varba ja katkestab täielikult verevarustuse. Juuksekarv oli nii kõvasti ümber tõmbunud, et õrn nahk oli hakanud selle peale punduma. Pere ei kaotanud hetkegi ja kihutas haiglasse, seekord otse erakorralisse kirurgiasse.
Arstid sekkusid kohe ja eemaldasid juuksekarva kirurgiliselt. Meeskond nentis, et vaid paar tundi hilinemist oleks võinud viia gangreeni ja varba kaotuseni. Pärast seda juhtumit jagas isa oma kogemust kõigi vanematega, hoiatades: „Isegi kui me usaldame arste, ei tohi me kunagi vaigistada oma sisetunnet. Vahel on suurima valu põhjuseks midagi nii väikest nagu üksik juuksekarv soki sees.“