Kui vangla rasked metallväravad tema järel müratult sulgusid, ei alanud endise peaarsti jaoks mitte ainult vabadus, vaid ka ebakindlust täis uus elu. Kuigi pikad aastad vangistuses olid varastanud tema nooruse, oli kirurgi käte osavus endiselt alles. Kõndides külmal ja märjal talvepäeval maantee servas, nägi ta äkitselt, kuidas üks auto rammis teepiiret ja paiskus jõkke. Ilma kõhkluseta hüppas ta jääkülma vette ning tõmbas viimasel hetkel uppuvast masinast välja meeleheitel raseda naise.
Kaldale jõudes algasid naisel sünnitusvalud. Endise arstina sekkus ta kogu oma professionaalsusega – ei vangla-aastad ega lõikav pakane suutnud teda takistada. Keset teed, mulla ja lume segus, sündis terve laps. Kui kiirabi saabus naist ära viima, hüüdis tänulik ema mehele ühe aadressi: „Kui sul pole kuhugi minna, siis mine sinna! Võti on veranda kõrval oleva tellise all.“
Kui endine doktor, nimega Jaanus, oli tunde kõndinud ja aadressini jõudnud, tardus ta nähtust. Tema ees ei seisnud mitte mahajäetud osmik, vaid suursugune häärber, kus aeg näis olevat peatunud. Ta leidis märgitud tellise alt võtme ja astus sisse, kus tema hämmastus vaid kasvas: maja oli puhas, kõik asjad uued ja kasutusvalmis. Tundus, nagu oleks keegi aastaid just tema tulekut oodanud.
Viis päeva hiljem veeres maja ette auto. Sealt astus välja naine, kelle elu ta oli päästnud. Naine sisenes, imik süles, ja sõnas: „See oli mu vanemate kodu. Pärast nende kaotust pole ma suutnud siia jalga tõsta. Maja oli valmis, aga hingest tühi.“ Mees kuulas vaikides, kui naine asetas lauale paki dokumente ja pärisvõtmed. „Kui poleks olnud sind, poleks ei mind ega mu poega. See maja on nüüd sinu. Mitte ajutiselt, vaid igavesti.“
Kui Jaanus küsis, miks ta seda teeb, oli naise vastus kindel: „Sest sa päästsid meid. Ma tahan, et sa ei jääks lihtsalt ellu, vaid et sa hakkaksid tõeliselt elama.“ Aastaid ühiskonnast tõrjutud ja kõik kaotanud mees ei saanud tänu oma tingimusteta heateole tagasi mitte ainult kodu, vaid ka au ja usu oma kutsumusse. Sellest päevast peale ei olnud see maja enam lihtsalt varjupaik, vaid uue alguse sümbol.