Kulunud mantliga vanaproua lükkas aeglaselt lahti elegantse restorani ukse.

Perenaine vaatles teda põlgusega ja ütles järsu tooniga:

— Proua, see on kallis koht. Ma kahtlen, kas teil on siin võimalik maksta.

— Ma tean, mul on raha — vastas naine rahulikult.

Teda juhatati nähtava pahameelega laua juurde, mis asus saali kõige kaugemas nurgas.

Peenelt riietatud ja säravate klaasidega ümbritsetud õhtusöögilised vahetasid uudishimulikke pilke.

Kes oli see vanaproua, kes julges nende hulka istuda, kohta, mis oli reserveeritud rikastele?

Kui kelner lähenes, tõstis naine pilgu ja küsis pehme häälega:

— Mis on menüüs kõige soodsam?

— Ma võiksin teile pakkuda köögiviljasuppi… kuigi see võib teile liiga kallis tunduda — vastas ta kaheldes.

— Olgu, tooge mulle supp — ütles naine.

Vestlust kuuldes puhkes grupp mehi naaberlauas naerma.

Teised järgisid eeskuju: varjatud naer, pilkavad pilgud, põlgust täis sosinad.

“Kerjus on tulnud rikaste hulka sööma,” pomisesid nad.

Kuid see, mis juhtus pärast seda, paneks kõik sügavalt kahetsema oma sõnu.

Kelner, lahke noormees, naasis mõne minuti pärast. Ta kummardus naise poole ja sosistas:

— Proua, vabandage mind… nad naeravad teie üle. Mul on nende käitumise pärast häbi.

Vanaproua naeratas rahulikult.

— Ärge muretsege, poiss. Nad ei solva mind. Ma täidan üht unistust.

— Unistust? — küsis ta üllatunult.

— Kui mu abikaasa elas, kõndisime alati sellest restoranist mööda — selgitas ta. — Unistasime, et ühel päeval on meil piisavalt raha, et siia sisse tulla ja siin süüa. Ta suri, aga ma säästsin veidi. Täna tulin üksi… et täita meie lubadus.

Kelner jäi liigutatult vaikseks.

Tema silmad täitusid pisaratega, kuid ta varjas seda, märkides midagi oma märkmikku.

Vanaproua lõpetas rahulikult oma supi, võttis välja vana rahakoti ja palus arvet.

Noormees tuli tagasi ja ütles tasa:

— Täna te ei maksa midagi. Mina teen välja.

Ja lisas väriseva naeratusega:

— Ma loodan, et kui ma vanaks saan, on keegi minu vastu sama suure südamega kui teie.

Restoran, mis varem oli naeru täis, jäi absoluutsesse vaikusesse.

Keegi ei julgenud talle silma vaadata.

Vanaproua tõusis, tänas väikese kummardusega ja lahkus aeglaselt söögikohast.

Ja kui uks tema taga sulgus, jäi õhku hõljuma häbi, austuse… ja inimlikkuse tunne.