Linnaturul käis elu oma tavapärast rada. Letivahede vahel, kus lõhnas värske leib ja maas olid korvid kartulite ning ürtidega, seisis vanaema Maria. Igal hommikul tõi ta ämbritega hoolikalt sätitud talumune — valgeid, pruune, veel soojad tema käte puudutusest. Ta hääl kõlas rõõmsalt, kuigi aastad olid jõudu juba röövinud:

— Värsked, oma kana munad, kullake, otse talust!

Turu rahvas tundis teda hästi ja hindas tema lahkust. Noorem naine, mööda minnes, peatus, ostis tosin mune ja ütles naeratades:
— Jumal hoidku teid, vanaema!
Maria noogutas, tegi risti ette — päev algas hästi.

Ent rahu ei kestnud kaua. Nurga tagant ilmus mees, keda kõik turul vältisid — kohalik huligaan nimega Griška. Käratseja, ülbe ja alati valmis tüli norima.

— Noh, vanamoor, annad mulle munad minu hinnaga või? — irvitas ta, astudes lähemale.

— Poeg, ma niigi odavamalt ei saa… Mul oleks vaja vaid leiva ja rohtude jaoks, — vastas Maria tasa.

Griška naeris valjusti:
— Siis anna niisama, või võtan ise!

Vanaema kahvatas, surus ämbri rinnale.
— Ära tee mulle liiga, kullake… Mees on haige, ootab kodus, — sosistas ta.

Aga Griška ei halastanud. Ta haaras ämbri ja viskas selle vastu seina. Munad purunesid, munakollased voolasid mööda kivi alla.
— Issand, mille eest küll… — nuttis Maria, peites näo kätesse.

Rahvas vaikis. Keegi ei julgenud sekkuda. Siis astus müüjate tagant välja mees — pikk, korralikus ülikonnas, kindla pilguga.

Ta lähenes rahulikult ja ütles madalal häälel:
— Pane ämbrit tagasi.

Griška irvitas:
— Ja kes sina veel oled? Kangelane vä? Pole sinu asi!

Mees astus sammukese lähemale, vaatas talle otse silma. Ta võttis sisetaskust rahakoti, luges välja mõned suured kupüürid ja pani need vanaema värisevasse pihku.

— Ma ostan kõik — ka need, mis purunesid. Täna on teil hea päev, Maria.

Naine seisis kohmetunult, pisarad silmis:
— Jumal õnnistagu sind, poeg…

Mees pöördus Griška poole:
— Kui sulle meeldib nõrgemaid alandada, siis hoolitsen, et kõik sellest kuuleksid.

Ta andis märku ja turvamees astus ligi. Kõigi silme all selgitas mees rahulikult, mis juhtus. Rahvas hakkas pahaselt sumisema, keegi hüüdis:
— Häbi talle! Häbi sellisele!

Turvamees viis Griška minema, rahva vilistamise ja pahameele saatel. Ta ei ilmunud enam kunagi turule.

Vanaema vaatas talle järele, sosistades vaikselt:
— Näe, ikka on maailmas häid inimesi… Jumal ei jäta kedagi maha.