Ta sisenes poodi, toetudes vanale kepile.
Iga samm andis valusalt tunda seljas, kuid ta polnud harjunud taganema – kuigi ta oli üheksakümnene, oli iseseisev elu tema jaoks auasi.
Külmal kivil põrandal taldadega krigisedes liikus ta aeglaselt mööda riiuleid. Peas oli tal pleekinud rätik, käes ebaühtlase käekirjaga kirjutatud ostunimekiri.
Leib, natuke võid, piim. Kõik kõige lihtsam. Kõik – arvestatud viimase pensioniga.
Ta võttis tooteid, uuris pikalt hinnasilte, ohkas siis vaikselt ja asetas need tagasi.
Näol oli väsimus, silmis alandlikkus.
Ta oli harjunud üksindusega, harjunud sellega, et vanu inimesi ei märka keegi.
Rahvahulk sagis ümberringi – kellegi korvid kolisesid, keegi vaidles vitriini juures, keegi rääkis valjult telefoniga.
Keegi ei märganud, kuidas ta komistas.
Kepp libises käest.
Haprake keha kõikus – ja kukkus.
— Ah… Issand… — pääses tal tasakesi üle huulte, kui valu jalga läbistas.
Hetkeks keegi ostjatest pööras end. Seejärel – pööras pilgu ära.
Keegi irvitas. Keegi lihtsalt läks mööda, teda vältides, justkui oleks ta osa põrandast.
Vanaema üritas püsti tõusta. Ta vedas end kätega üles, toetus põlvele – ja kukkus uuesti.
Tema sõrmed värisesid. Huuled sosistasid midagi hääletult – kas palvet või palvet.
— Aidake… — hingas ta vaevalt kuuldavalt välja.
Aga keegi ei tulnud lähemale.
Üks noormees võttis telefoni välja ja hakkas filmima. „Sisu,“ — muigas ta, vajutades salvestusnuppu.
Vanake roomas väljapääsu poole. Aeglaselt, haarates kinni põrandast. Kepp koputas kõrval nagu metronoom.
Iga liigutus tuli meeletu pingutusega.
Ja inimesed ümberringi astusid lihtsalt laiali. Keegi pööras pilgu ära. Keegi teeskleles, et kiirustab.
Ta mõtles ainult ühele – kohale jõuda. Kasvõi kuidagi.
Ja äkki ilmusid tema ette väikesed roosad tossud.
Vanaema tõstis pilgu – tema ees seisis umbes viieaastane tüdruk, karu käes.
Tüdruk kükkas ja küsis vaikselt:
— Vanaema… kas sul on valus? Miks sa nutad?
Vanake ei vastanud kohe – klomp oli kurgus.
Ta vaid noogutas ja proovis naeratada.
— Kus su ema on, kallis? — sosistas ta.
— Seal, — ütles tüdruk ja haaras kõhklemata vanaemal käest. — Ära karda. Ma aitan sind.
Tüdruku ema märkas stseeni ja jooksis ligi.
— Emme, — ütles tüdruk, — tal on valus, aita teda.
Naine, olles segaduses, laskus kõrvale, aitas vanaema püsti ja istutas ta väljapääsu juures pingile.
Ta kutsus administraatori, helistas kiirabisse.
Kuni arste oodati, ei lasknud tüdruk vanaema käest lahti.
— Kõik on hästi, — sosistas ta. — Sind ei jäta nüüd keegi.
Kui meedikud saabusid ja vanakese ära viisid, valitses poes kummaline vaikus.
Inimesed, kes veel minut tagasi olid pilku pööranud, ei suutnud enam üksteisele silma vaadata.
Keegi ei öelnud sõnagi.
Sest kõigil oli häbi.
Ja ainult üks väike tüdruk näitas, mis on tõeline inimlikkus.
Ta ei kõndinud mööda.
Ta lihtsalt nägi – ja sirutas käe.