Fjodor oli sel hommikul kangekaelselt otsustanud tormi poolt katusele visatud kuivad oksad ära koristada. Tema naine Zinaida hoiatas: „Oota nädalavahetuseni, laename naabrilt korraliku redeli,” kuid nagu tavaliselt, ei teinud mees sellest väljagi. Ta toetas vana, pragunenud ja logiseva puuredeli porisele maale. Abi palumist pidas ta nõrkuseks ning torisedes hakkas ta astmeid mööda üles ronima; tema ainus mure oli see närvesööv kraapiv heli lõpetada.
Maja pahur, kuid nutikas hobune Bujan jälgis toimuvat vaikselt pealt. Bujanil oli kummaline komme: alati kui ta nägi kedagi maast kõrgemale tõusmas, muutus ta rahutuks ja hakkas ringi tammuma. Kui Fjodor üles sirutus, tuli Bujan lähemale ja müksas ninaga tema jalga. „Kao siit, loll loom!” karjus vanamees ning püüdis hobust eemale ajada. Siis haaras Bujan viimases hädas hammastega Fjodori püksisäärtest ja tõmbas teda kogu jõust alla.
Zinaida istus aias taburetil ja vaatas naerdes, kuidas tema mees redeli küljes abitult rippus. Fjodor püüdis ühe käega pükse päästa ja teisega tasakaalu hoida ning karjus: „Ära naera, tule aita!” Isegi naabrid kogunesid aia taha seda koomilist vaatepilti vaatama. Bujan aga justkui oleks vandunud oma peremeest suurest veast päästa, surus kabjad maasse ja sikutas edasi.
Just siis, kui Fjodor vihaselt astmeid mööda alla ronima hakkas, sähvatas selges sinitaevas äkitselt pimestav valgus. Täiesti ootamatult lõi hiiglaslik välk täpselt sinna, kus mõni sekund varem olid olnud Fjodori käed – katuse serva. Kostis ragin, sädemed lendasid õhku ja ümbrust täitis terav kõrbelõhn. Aias kostnud naer vaibus hetkega jäiseks vaikuseks.
Šokis Fjodor vaatas kahvatu näoga kord purunenud katust, siis oma raskelt hingavat hobust. Bujan vaatas talle otse silma, justkui oleks ohtu algusest peale ette aimanud. Sel õhtul lõhkus Fjodor vana redeli tükkideks ja viskas kõrvale. Ta oli omal nahal õppinud, et vahel võivad looma instinktid olla palju elupäästvamaks kui inimese jonn.