Sel päeval politseijaoskonna uksest sisse astunud pere oli ebatavaliselt pinges. Ema ja isa olid ärevil, kuid kõige rohkem jäi silma nende alles kaheaastane tütar Kirke. Pisarsilmil tüdrukuke näis kandvat oma õlgadel kogu maailma muret. Isa astus ametniku juurde, endal näol vabandav ilme, ja selgitas, et tütar on päevi nutnud ega rahune enne, kui on saanud „politseionule“ oma süü üles tunnistada.
Jaoskonnas valitsenud melu vaibus järsku, kui kostus tüdruku värisev hääl. Juhuslikult lähedal viibinud konnaabel laskus põlvedele, et olla lapsega samal kõrgusel, ja küsis pehmelt: „Ma kuulan sind, väike preili. Sa võid mulle kõik ära rääkida.“ Kirke vaatas pikalt ametniku vormiriietust ja märki ning lausus siis nuuksudes oma suurima hirmu: „Ma tegin midagi väga halba. Kas te panete mu nüüd vangi?“
Politseinik vastas tõsiselt, kuid hellalt: „Kõigepealt pead sa rääkima, mis juhtus.“ Kirke ei suutnud end enam tagasi hoida ja hüüdis: „Ma lõin oma väikevenda jalga, ja väga kõvasti! Nüüd on tal seal sinine plekk. Mu vend sureb ära ja see on kõik minu süü! Palun ärge pange mind vangi!“ Selle süütu ülestunnistuse peale jäid kõik jaoskonnas viibinud ametnikud hetkeks tummaks, misjärel ilmus nende nägudele soe naeratus.
Politseinik võttis nutust kurnatud lapse õrnalt sülle, vaatas talle silma ja ütles: „Kuula mind, väike sõber. Keegi ei sure sinise pleki pärast. Su vend saab varsti terveks ja temaga on kõik korras. Aga sa pead lubama, et sa ei löö enam kunagi kedagi, on meil kokkulepe?“ Kirke pühkis uskumatusega silmi ja andis ametnikule pühaliku lubaduse, et ta ei tee seda enam kunagi.
Päevi söömata ja magamata olnud tüdruku näole saabus lõpuks rahu. Pere kaisus jaoskonnast lahkudes jättis ta seljataha naeratavad politseinikud. Sel päeval ei läinud ükski kurjategija vangi, kuid lapse maailma vallutanud torm oli vaibunud tänu ühe politseiniku hoolivusele. Kirke ei naasnud koju mitte lihtsalt vabaduse, vaid puhta südametunnistuse kergusega.