Väike Klara unistas loomaaia külastusest. Kuude viisi sikutas ta oma ema kätt, näidates jääkülmiku külge kinnitatud žirafilehte.

— Ema, isa, palun, ma tahan loomi näha! — kordas ta iga õhtu.

Kuid vanemad olid hõivatud. Isa Mihhail tuli koju pärast kahetunnist vahetust, väsinuna isegi oma hingamisest. Ema Anna uppus lõpututesse kodutöödesse — süüa tegemine, koristamine, aruannete kirjutamine.

— Mitte nüüd, Klara, — kordasid nad. — Hiljem.

Iga kord see „hiljem“ murdis väikese tüdruku südame.

Laupäeviti pani Klara selga oma roosa kleidi ja istus ukse kõrval, hoides sussikesi põlvedel. Ta ootas imet. Kuid ime ei saabunud.

Kuni ühel hetkel Mihhail ärritus.
— Kui kaua veel seda loomaaeda! — karjus ta. — Kas sa ei näe, kui väsinud ma olen?

Klara ei vastanud. Ta lihtsalt vaatas talle otse silma. Ja võib-olla just see pilk sulatas midagi temas.

Järgmisel hommikul ütles ta:
— Pakime asjad. Läheme loomaaeda.

Klara rõõm oli nii suur, et kogu korter tundus valgem. Anna ei suutnud naeratust tagasi hoida, kuigi pomises oma tavapäraselt:
— Loodetavasti mitte asjata.

Teekond möödus torisemise ja ummikute saatel, kuid Klara ei märganud midagi. Ta nägi ees ainult väravaid, millel oli kiri „Loomaaed“.

Alguses olid elevandid — suured, majesteetlikud. Siis lõvid — unised ja ükskõiksed. Vanemad igelesid, vaatasid telefone. Klara unistus hakkas hääbuma.

Ja siis — vaikus. Eraldatud nurk, roheline muru klaasi taga, kivid.
Ja seal — väike tume kuju.
Gorilla beebi.

Ta vaatas otse tema poole. Klara läks lähemale, pani käe klaasile. Gorilla beebi astus vastu ja puudutas klaasi oma väikese käega.

— Tere, — sosistas ta. — Ma ootas sind.

Ja nagu oleks mõistnud — noogutas vaikselt.

Rahvahulk kogunes. Vanemad pöörasid end ümber — ja esimest korda pikalt ajalt kuulsid nad oma tütre naeru. Puhas, siiras, tõeline.

Ja äkki tõstis gorilla beebi käe ja lehvitas talle.
Tõeline, teadlik žest.

Klara naeris ja lehvitas vastu. Mõne hetke pärast ilmus varjust ema-gorilla — suur, rahulik. Ta lähenes ja kallistas poega, õrnalt surudes teda tagasi klaasi poole, justkui öeldes:
«Vaata, õpi, nii näidatakse armastust.»

Anna tardus. Mihhail ei suutnud pilku pöörata.
— Ta on parem ema kui meie, — sosistas Anna.

Mihhail ei vastanud midagi — vaid noogutas.

Klara pöördus:
— Näed, ema? Ta lehvitas mulle!

Anna istus maha, kallistas tütart. Mihhail langes tema kõrvale.
Esimest korda pikalt ajalt olid nad lihtsalt perekond.

Gorilla viis beebi varju, kuid enne seda tõstis ta veel käe — hüvastijätuks.
Klara pani käe klaasile:
— Head aega, sõber.

Kui nad läksid väljapääsu poole, ütles Mihhail vaikselt:
— Klara, anna andeks. Et ma ei kuulanud sind.
Anna pigistas tema kätt:
— Me muutume paremaks.

Ja gorilla ema vanglas, hoides poega süles, vaatas neid lihtsalt järele.
Ja see pilk ütles rohkem kui tuhat sõna.

Mõnikord, et mõista, mida tähendab olla vanem, piisab lihtsalt näha, kuidas keegi teine oskab armastada.