Täna kaubanduskeskuses nägin ma stseeni, mis võttis sõna otseses mõttes hingetuks. Rahvamassid, kohvilõhn, laste naer, reklaamid valjuhäälditest — tavaline päev, sagin, müra.
Aga siis märkasin ma midagi, mis ei sobitunud sellesse tavapärasesse rütmi.

Eespool liuku­trepil seisis… väike tüdruk — vaevu pooleteiseaastane — ja suur koer, saksa lambakoera moodi.
Tüdruk hoidis oma pisikese käega koera tihedast karvast kinni, justkui käsipuust, ja koer seisis rahulikult ning tähelepanelikult tema kõrval, jälgides iga liigutust.

Ühtegi täiskasvanut polnud läheduses. Ei ema, ei isa, ei kedagi juhuslikku.
Süda jättis löögi vahele.
Mis siis, kui laps on eksinud?
Mis siis, kui keegi kohe märkab, et ta on üksi?
Ja koer — kust tema tuli? Kelle ta on?

Kõige kummalisem oli aga see, et tüdruk näis täiesti rahulik.
Ta ei nutnud, ei otsinud pilguga ema.
Ta lihtsalt läks — kindlalt, vaikse usaldusega.

Ma otsustasin neid jälgida. Lihtsalt veendumaks, et kõik on korras.
Nad astusid liuku­trepilt maha ja suundusid väljapääsu poole. Tüdruk tantsis väikeste sammudega, koer hoidis end veidi eespool, nagu juhatades teed.

Ja siis, otse kaubanduskeskuse ukse juures, nägin ma naist.
Ta seisis rahulikult, justkui kedagi oodates.

Tüdruk jooksis tema juurde, kilkas rõõmust ja kallistas teda jalgade ümbert.
Naine naeratas, kummardus ja ütles vaikselt, peaaegu argiselt:
— Noh, oledki tagasi.

Ma jäin seisma, sõnatu.
Koer, veendunud, et laps on turvaliselt, pöördus lihtsalt ringi ja kõndis tagasi — ei oodanud tänu ega pai.

Ma astusin naise juurde.
— Vabandust, kas see on teie tütar? — küsisin. — Aga… ta oli ju üksi! Ainult koeraga! See on ju ohtlik!

Naine naeratas, silitas tüdrukut õrnalt juustest ja vastas:
— See koer ei ole lihtsalt kaaslane. Kunagi päästis ta mu tütre — tõukas ta auto eest ära. Sellest päevast peale on nad lahutamatud. Ma usaldan teda rohkem kui paljusid inimesi.

Ma tardusin.
Selles maailmas, kus kõik kiirustavad ja sageli ei märka üksteist, nägin ma korraga midagi lihtsat ja suurt — tõelist ustavust.

Väike tüdruk, kes võiks rahvamassis kaduma minna, ja koer, kes ei lase tal kunagi kaduda.
Mitte lihtsalt lemmikloom. Tõeline kaitseingel.