Koer oli surmasuval. Tema nimi oli Tsesar. Kunagi tugev, hõbehall, nüüd lamaski liikumatult, ainult rindkere tõusis vaevu.

Veterinaar, lahkudes õhtul, ütles vaikselt:
— Hommikuks ta ei ela.

Majas valitses vaikus.
Liis pühkis pisaraid kraanikausi ääres, Markus vaatas aknast — hoovi ja vana pirnipuu poole.

— Me ei saa teda enam piinata, — sosistas ta.
— Homme, — vastas mees. — Mitte täna.

Nurgas, klotside seas, mängis nende aastane tütar — Jana. Ta märkis, et majas on liiga vaikus.
Ta pöördus ja ütles oma esimese sõna:

— Tse…sa…r.

Liis tardus. Markus ei suutnud uskuda.
— Ta ütles tema nime…

Tüdruk sirutas käed. Liis laskis ta põrandale.
Jana roomas diivani juurde ja puudutas koera kätt.
— Tse…sar maga, — sosistas ta vaevu hääldades.

Koer liikus sabaga. Pingutades pööras ta pea — ja asetas selle lapse põlvedele.
Liis sulges suu kätega.
— Ta kuuleb teda…

Jana naeris vaikselt, embas tema kaela ja sosistas:
— Jää.

See sõna kõlas ootamatult selgelt.
Tsesar hingas kergemini. Hingamine muutus ühtlaseks, rahulikuks.

— Issand… — sosistas Liis. — Ta hingab.

Koori tõusuks magas koer juba rahulikult. Rindkere tõusis rütmiliselt, nagu süda, mis oli leidnud põhjuse elada.

Hommikul tungis aknast sisse päikesevalgus.
Liis ärkas — ja nägi, et Tsesar istus. Pea kõrgel, pilk selge.
— Markus, vaata!

Ta puudutas koera kaela — pulss oli ühtlane, soe.
— Ta on elus.

Kui veterinaar saabus, ei uskunud ta oma silmi.
— Te ütlesite eile, et ta ei hinga, — meenutas ta.
— Vaadake ise, — vastas Markus.

Doktor kuulas kaua, siis raputas pead:
— Vererõhk normaalne. Süda töötab. Ei oska seletada. Juhtub… nad elavad, kuni tunnevad, et neid on vaja.

Sellest ajast alates käis Tsesar jälle õues, soojenes päikese käes ja koputas vaikselt sabaga põrandale, kui Jana ehitas klotsidest torni.

Kaks nädalat hiljem astus ta esimesed sammud — otse tema poole.
Tsesar kummardus, et tal oleks lihtsam karva kinni hoida.
Liis nuttis ja naeris:
— Ta läheb tema juurde.

Pildil, kus väike tüdruk embab Tsesarit, kirjutas Liis hiljem:

«Armastus õpetas neid mõlemaid kõndima».

Ja kui kuu aja pärast Tsesar lõpuks igavesti magas, oli kõik vaikne ja valge.
Jana läks tema juurde, embas teda ja ütles sama sõna, mis esimese öö esimest korda:
— Jää.

Vana piripuu alla pandi kivi.
Liis pani kõrvale tütarlapse lilla kampsuni.

Mõnikord koidikul vandub Markus, et kuuleb aias vaikselt haukumist.
Liis naeratab:
— Tubli, vanamees. Me saame hakkama.

Ja iga kord, kui päikesekiir langeb vana diivani peale, silitab Jana seda kohta ja sosistab:
— Tse…sar.

Sest armastus oskab tõepoolest surma võita.