Valju portselanihelin polnud lihtsalt heli — see oli hetk, mil Tarmo elu muutus igaveseks. Südamesse ei tunginud mitte kildude teravus, vaid tema kaheaastase poja nutuvalu, kes seisis paljajalu valgete helkivate kildude keskel.

Tarmo oli tavaline mees. Kolmekümne kahene, töö, väsimus, üksindus pärast lahutust.
Ta vedas kõike ise — arved, kohustused, kodu. Ja tundus, et saab hakkama… kuni ühel päeval murdus.

Väike Karl, tema ainus valgus, tahtis lihtsalt aidata. Isa oli kurb — järelikult tuli teha midagi head.
Ta sirutas käe riiulile, et võtta taldrik — ja kõik kukkus alla. Kolin, kildude kõlin, karjatus.

Tarmo tormas kööki, nägu täis viha, ja nägi last — värisevat, vastu seina surutud, suurte hirmunud silmadega.

— Mida sa tegid?! — paiskus tal suust.
Need sõnad polnud lapsele. Need olid suunatud tühjusesse — omaenda valu, väsimuse, solvumiste ja elu poole, kus temale endalegi polnud kunagi jätkunud soojust.
Aga Karl ei teadnud seda. Ta lihtsalt seisis ja nuttis. Vaikselt, hingetult.

Ja sel hetkel Tarmo mõistis: ta polnud purustanud taldrikuid — ta oli purustanud usalduse.

Ta laskus põlvili ja sosistas:
— Anna andeks. Sina ei teinud midagi valesti. Mina ei saanud hakkama.

Karl astus tema poole, ettevaatlikult, justkui kartes, et isa jälle karjub.
Aga isa lihtsalt kallistas teda — tugevalt, päriselt, esimest korda üle pika aja.

Hiljem, kildusid kokku korjates, märkas Tarmo üht suurt tükki. Sellel polnud pragusid — ainult väike servakatkine koht.
Ta võttis markeri ja kirjutas:
„Täna sain aru, mida tähendab olla isa.“

Selle killu jättis ta aknalauale — meenutuseks, et kõige tähtsam kodus pole nõud, vaid soe süda, mida ei tohi purustada.

Sellest päevast alates muutus kõik.
Ta hakkas kuulama. Mitte lihtsalt kuulma — päriselt kuulama.
Tegema Karliga koos pannkooke. Naerma jahu üle nina peal. Hinga­ma sügavalt, kui tahtis karjuda.
Õppima olema lapsevanem, mitte türann.

Kuud möödusid. Karl hakkas taas usaldama.
Ühel päeval küsis ta:
— Issi, miks sa seda kildu alles hoiad?

— See on mälestus päevast, mil ma olin sind peaaegu kaotanud, — vastas Tarmo. — Ja meenutus, et armastus on olulisem kui viha.

Mõte: Mõnikord pole vaja suurt tragöödiat, et mõista, kui kergesti võib purustada seda, mida armastad. Piisab vaid ühest taldrikust, ühest karjest — ja ühest hirmunud lapsepilgust, et muuta end jäädavalt.