Mina, südamekirurg, kohtasin Kristjanit esimest korda, kui ta oli vaid kuueaastane – väike ja viisakas poiss, kellel oli kriitiline kaasasündinud südamerike. Pärast edukat ja elupäästvat operatsiooni olin ma aga kohutatud, kui sain teada, et Kristjani vanemad olid kadunud. Nad olid allkirjastanud haiglast lahkumise paberid ja jätnud lapse maha. See külm tõdemus hülgamisest – olgu põhjuseks hirm, võlad või see, et nad olid lihtsalt „katkised inimesed“ – oli šokeeriv. Sel ööl rääkisin ma kõigest oma naisele, Marile. Mari, kes oli aastaid tulutult proovinud last saada, nägi Kristjani meeleheitlikku olukorda ja pakkus välja, et läheksime teda vaatama. Ta ei näinud selles tragöödiat, vaid teistmoodi teed perekonnani, mida me alati igatsenud olime. Ta ütles: „Võib-olla see pidigi nii olema.“
Meie külastused viisid kiiresti karmi, kuid vajaliku lapsendamisprotsessini. Esimesed nädalad olid keerulised; Kristjan magas põrandal kerra tõmbununa oma voodi kõrval ning kutsus meid „doktoriks“ ja „prouaks“, kartes lähedust, mis võiks eelneda uuele hülgamisele. Murrang tuli järk-järgult: esmalt siis, kui ta sonis palavikus ja kutsus Marit emaks ning naine kinnitas talle, et armastamise pärast ei pea kunagi vabandama; ja hiljem, kui ta pärast rattaga kukkumist hüüdis „Issi!“. Tema keha lõdvenes kergendusest, kui ma lihtsalt tema kõrvale põlvitasin. Me kasvatasime Kristjanit vankumatu kannatlikkusega. Temast kasvas mõtlik ja sihikindel noormees, kes valis meditsiinitee ja spetsialiseerus lastekirurgiale meie omas haiglas.
Kakskümmend viis aastat hiljem oli Kristjan mu kolleeg. Ühel päeval purunes meie töörahu, kui sain hädaabikõne: Mari oli pärast autoavariid erakorralise meditsiini osakonnas. Me ruttasime tema juurde ja leidsime ta teadvusel, kuid marrastustega. Meditsiiniõde teatas meile, et üks naine – valusalt tuttava välimusega kodutu –, oli Mari sõidukist välja tõmmanud ja tema elu päästnud. Kui Kristjan seisis Mari voodi kõrval, jäid selle naise silmad pidama operatsiooniarmil poisi kaelal.
Naise hingamine seiskus ja ta sosistas: „KRISTJAN?!“ Kristjani nägu valgus verest tühjaks. Naine tunnistas kohe: ta oli poisi bioloogiline ema, kes oli ta 25 aastat tagasi hüjanud. Ta selgitas, et isa oli suurte ravivõlgade tõttu põgenenud ja naine jättis Kristjani maha, uskuvades, et keegi teine suudab talle pakkuda elu, mida tema ei saanud. Kristjan seisis seal värisedes, võideldes mineviku trauma ja tänase reaalsuse vahel. Ta tunnustas pisarsilmil naise kunagist ohvrit teda päästa, kuid teatas kindlalt: „Ma ei vaja ema… mul on ema juba olemas.“ Siiski, tänutäheks selle eest, et naine päästis Mari elu, sirutas ta käed ja kallistas teda keerulises ja valusas embuses.
Naine, kelle nimi oli Tiina, tunnistas, et oli mõelnud pojale iga päev. Ta elas oma autos ja peatus õnnetuspaigal vaid seetõttu, et ta ei suutnud teist korda elus minema joosta. Mari, kes oli hoolimata vigastustest alati meie pere tugevaim lüli, nõudis, et aitaksime Tiinal leida kindla elukoha ja arstiabi. Ta uskus, et me ei tohi lasta minevikul määrata meie tulevikku. Sel tänupühal katsime me Tiinale koha oma lauas. Kristjan asetas vaikselt oma vana pehme mängudinosauruse naise taldriku ette. Kui Mari tõstis klaasi „teiste võimaluste“ terviseks, lisas Kristjan: „Ja inimeste terviseks, kes otsustavad jääda.“ See kinnitas andestuse ja armu jõudu. Ma mõistsin, et me polnud päästnud ainult Kristjani südant – korra skalpelliga ja korra armastusega –, vaid Kristjan oli päästnud meid kõiki, tuues võimatu karma kaudu oma bioloogilise ema meie ellu tagasi.