Politseijaoskonnas näis see olevat tavaline väljakutse: „Maanteel istub öökull ja segab liiklust.“ Midagi erilist.
Aga ohvitser Sarah ei osanud aimatagi, et selle teate taga peitus lugu, mida hiljem jutustatakse kogu maakonnas.

Kui ta kohale jõudis, lõikas autotuledest välja tume kuju – pisike öökull. Lind seisis keset sõidurada, lehvitas tiibu ja… sööstis autodele vastu. Ta ei lennanud minema ega peitunud — nagu kaitseks midagi väga olulist.

Algul arvas Sarah, et lind on haavatud või eksinud. Kuid kui taskulambi valgus puudutas tema jalakest, märkas ta seal metallist sära — väikest paela sinise kivikesega. Midagi oli selles kummalist.

Esimene kohtumine
Öökull justkui taipas, et tema ees ei ole vaenlane — ta tõusis õhku ja maandus otse Sarah käele. Lähedalt nägi ta välja nagu väike udusulis poeg, suurte ettevaatlike silmadega. Kuid tema jalal rippus see sama müstiline ese.

Esialgu arvas Sarah, et see on lihtsalt ehe.
Kuid kui kohale jõudis ornitoloog dr Steven Mitchell, muutus tema nägu hetkega. See polnud ehe, vaid trailmarker — spetsiaalne ripats, mida matkajad kasutavad oma teekonna tähistamiseks metsikus looduses.

Sellest hetkest sai kõik täiesti uue tähenduse.

Kadunud ränduri jäljed
Andmeid kontrollides selgus, et see ripats kuulus rändurile nimega Robert, kes oli kadunuks jäänud mitu päeva tagasi.

Sarah ja dr Mitchell otsustasid teha võimatu — järgida öökulli. Lind nagu mõistnuks nende kavatsust: ta tõusis õhku, siis laskus jälle ettepoole ja ootas, kuni inimesed talle järele jõuavad. Rada viis sügavale metsa. Maapinnal paistsid saapajäljed, murdunud oksad ja kustunud lõkkejälg.

Nüüd polnud enam kahtlust — öökull juhatas neid kellegi juurde.

Tiivuline kangelane
Mitu tundi hiljem jõudsid väsinud päästjad väikese koopasuuni. Seal, poolpimeduses, leidsid nad Roberti — kurnatud, tolmuse, kuid elusana. Kui öökull tema juurde lendas, tõstis mees pea ja tema silmadesse kerkisid pisarad.

Selgus, et see lind oli olnud tema kaaslane matkal. Enne kui ta eksis, kinnitas ta trailmarkeri linnu jalale — juhuks, kui midagi juhtub. Robert lootis, et öökull lendab inimeste juurde. Ja ime sündis — ta tõesti tõi abi.

Legend päästeöökullist
Kui see lugu jõudis uudistesse, oli kogu linn vaimustuses. Väikest öökulli hakati kutsuma metsavaimuks — truuduse ja sideme sümboliks inimese ning looduse vahel.

Sellest ajast peale aeglustavad juhid, kes mööduvad sellest teelõigust, instinktiivselt kiirust ja vaatavad puude latvadesse, naeratades.
Sest just siin, kord, näitas pisike lind kogu maailmale, et isegi kõige väiksemad olendid on võimelised suurteks tegudeks.